Ma ei suuda ära otsustada, kuidas ennast kirjeldada. Kaks sõna - naiivsus ja siirus - nõuavad kokkupanemist, saan ma aru, aga kuidagi ei oska ma teha seda valikut, kumb peaks olema eespool ja kumb tagapool.
See, et ma olen kas naiivselt siiras või siiralt naiivne, tuli välja täiesti ootamatult. Siis, kui maailmaasju arutama asusin. Ja korraga tabas mind teadmine, et ma olen ikka paras laps küll, siiras ja naiivne, usun ja usaldan, loodan. See kõik on ju imevahva, saan ma aru. Veelgi vahvam on aga see, et see kõik on minu sees alles ja mul on olemas hulgaliselt teadmisi, oskusi, kogemusi, mille abil saan oma naiivsest siirusest või siirast naiivsusest midagi uut ja väga väärtuslikku luua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar