Tänane ilm ikka pakkus - sadas miskisugust asja alla ja kuigi see tundus olevat vihm, oli maapind kõik kaetud ülilibeda lögakihiga. Eks ma teadsin seda ja sain aru ka, mida see tähendab.
Kui ma seda kõike mõistsin ja selle järgi talitada plaanisin, siis käis mu peast siiski läbi pilt sellest, kuidas ma sellise libedusega kukun. Vaatasin siis hoolikalt ette, et kuhu ja kuidas ma astun. Ja kuigi enda arvates valisin parima võimaliku tee, siis üllataval kombel leidsingi ennast, suurele ettevaatlikkusele vaatamata, ühel hetkel asfaldilt külili.
Iroonilised on selle asja juures kaks asja. Esiteks see, et see juhtus Reformierakonna peakontori uks ees - justkui oleks see selge märk sellest, mida nad Eesti inimestega teevad, ikka tõmbavad neil jalgu alt ära. Teine irooniline asi on aga selle eeltoodud kujutluspildiga - kas see juhtus siis seetõttu, et ma seda nii elavalt ette kujutasin, et kas ma ise oma mõttega kutsusin selle sündmuse esile.
On, kuidas on, ajasin ennast aga püsti ja ega ma selle kaldpinna peal enam suurt edasi liikuda ei tihanud. Seisin siis tükk aega päris nõutult ühe koha peal ega suutnud ära otsustada, kas minna edasi või minna tagasi, sest libe ja ohtlik oli see kõik niikuinii. Ja üsna mitme-setme aja pärast leidsin suurepärase lahenduse - seadsin sammud sõidutee servas voolavasse vette, see tundus olevat ainus koht, kus libe polnud. Ei lasknud ma ennast segada sellest, et mul olid jalas vaid tänavakingad, ega ka sellest, et autod sealsamas kõrval sõitsid, see tundus lihtsalt kõige turvalisem liikumiskoht. Selle kõige peale muidugi muigasin, et kevadvete aeg on kätte jõudnud ja mina olen nõuks võtnud seda iseäranis kentsakas viisil nautida. Aga, hea oli see, et selle tulemusena ma enam ei kukkunud, sest voolava oja all polnud mingit libedust.
Aga, kevade teemasse sisse minnes - eile oli tõesti kevad, nii õhus kui ka südames. Ilus, väga ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar