Ma olen alati olnud see inimene, kes püüab teisi inimesi kuulata. Aga selleks ma küll valmis polnud, mis eile juhtus. Eilses seltskonnas võttis mind ette üks vanem härrasmees ja millegipärast otsustas, et tal on vaja mulle ära rääkida kõik "toredad" lood. Muidugi algas kõik sellest, et ta oleks nooruspõlves Saaremaal peaaegu peksa saanud (olen ühest teisest allikast umbes samalaadsest kogemusest kuulnud, niiet, võtsin siis aga kuulamise ette). See lugu oli muidugi üles ehitatud puhta keelelise vimka peale, et saarlastele ei tohi kena öelda, sest see tähendavat veidi metsapoole olemist.
Aga, see selleks. Kuna lugu viis edasi juba teise teema juurde, siis küsisin ma saatusliku küsimuse: "Mis Sa siis siin teed (pidades silmas seda, et ta ilmselgelt ei ole koos selle naisega, kes ta Saaremaal endale meheks võttis)?" Ja selle küsimusega oleks ma justkui avanud Pandora laeka - siis sain teada kogu eluloo teemal, kuidas selle mehe naised kõik ära olevat surnud. Ja nii see siis läks, olin saanud endale rääkija, kes muudkui jutustas, lugusid surnutest ja sekka veel mingeid lugusid, mida polnud sugugi kerge jälgida. Viimaks tuli suur kirumine Eesti riigi teemal ja see, et siingi tuleks surm mängu tuua - mõned inimesed seina äärde ja mahalaskmisele, ega muu enam aitavat.
Ja selle kõige peale tuli mulle meelde see laul:
Kogu selle kuulamise juures tekkis mul aga mitu küsimust:
1. mida elu mulle selle kõigega öelda tahab (kogu selle protsessi käigus püüdsin aru saada, miks see kõik aset leiab)?
2. miks on sellel vanal mehel hirmsasti vaja mulle tõestada kui tähtis mees ta kunagi oli ja kui tähtsaid mehi ta tundis (siin võis ju vastuseks olla see, et minust ometigi saab kunagi vananevate pillimeeste pansioni perenaine)?
3. miks see mees just minu niimoodi välja valis (mul küll meeles pole, et ma oleks teda mõnel varemal korral intensiivselt kuulanud)?
Muidugi olin ülimalt tänulik lastele, kes mind endaga mängima kutsusid ja mu sel moel päästsid sellest olukorrast, sest ma tõesti tundsin, et ma sel hetkel polnud valmis vastu võtma kõike seda, mis minu poole teele pandi, kuigi, ma siiski püüdsin endast parima anda. Ja kusagil kuklas kumiseb küsimus: "Miks küll?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar