Särav naeratus näol!

Oli üks tavapärane õhtu, või suhteliselt tavapärane. See sisaldas muusikat ja vahvat seltskonda. Eraldusin seltskonnast, et võtta muusikast kõik, mis võtta oli. Mida sügavamale ma oma sellesse seisu läksin, seda säravamaks muutus naeratus mu näol. Ja ühel hetkel, kõige selle keskel, tajudes seda iseenda hea- ja rahulolu, taipasin ma, et nii hästi pole ma ennast kohe väga ammu tundnud, kui üldse kunagi. Jah, on olnud neid väliseid mõjutajaid, kes mu meeleolu ikka üleval on hoidnud, üks neist oli mulle neilgi õnnehetkedel kaaslaseks, aga siiski tuli see sära ja heaolu minu enda seest, minu enda olemisest, rahust ja rõõmust. Ja mida rohkem ma seda endale teadvustasin, seda rohkem ma särasin, seda paremini ma ennast tundsin.