Jah, ma saan sellest väga kenasti aru, et tehnoloogia areneb ja sellega tuleb kaasas käia. Aga ma ei saa aru sellest, miks peab iga tehnoloogiline uuendus olema pealesunnitud. Kuigi puhtpraktilise külje pealt saan ma sellest muidugi väga häst iaru - kui ei tule enam mingeid uuendusi seadmetele või kui uued süsteemid ei toeta enam vanu, siis on see kõik muidugi arusaadav. Aga miks on vaja kõike kogu aeg ümber teha, miks ei võiks mõned asjad samaks jääda.
See praegune kirjatükk on ajendatud sellest, et lugesin sellest, kuidas Elisa kavatseb tavaliste SIM-kaartide väljastamise ära lõpetada. Ja iseäranis kena oli sealjuures see jutt, et uute kaartide lisatasu ei võeta kohe kaardi väljavahetamisel, vaid lisatakse mitme kuu jooksul inimese mobiiltelefoni arvele (missugune kergendus!!!). Ja et olemasolevad kaardid jäävad kõik töösse. Minu kogemus ütleb, et see "jäävad kõik töösse", käib koos täiendusega "veel mõneks ajaks".
Ja hakkasin mina siis veidi mõtlema, selle telefonivaliku peale, mida poes pakutakse - kui enamasti on tegemist nutitelefonidega, siis neile lisaks on olemas ka sellised telefonid, mille puhul ei ole selle uue, mobiilID'ga SIM-kaardiga mitte midagi peale hakata. Eks seda kõike olen ma ju omal nahal tunda saanud - on ju minu nupukas telefongi interneti kasutamise võimalusega ja kui ta veel tehnoloogia viimane sõna oli, sai näiteks autot mobiilselt pargitud teenuseosutaja pakutud internetilahenduse abil. Seda jätkus siis seniks, kui nutiseadmeid palju sai ja siis lõpetati see teenus lihtsalt ära, kuna kõik see asi kolis rakenduste maailma üle. Nüüd siis olen selles seisus, kus mobiilse parkimise algusaegadelgi - ikka SMS valitud numbri poole teele ja tehtud. Umbes samalaadne tagasiminek oli minu jaoks ka Tallinna seltskondliku transpordi üleminek rohelistele kaartidele - oli ju ID-kaardipõhine, oli ju hea, oli ju lihtne. Aga ei, oli vaja kasutusele võtta see rohelise kaardi majandus.
Rääkimata muidugi minu paarinädala tagusest avastusest seoses mobiilse internetiga, mis ikka päris korralikult kurjaks ajas - selleks, et saada teenust, sunnitakse peaaegu vägisi uusi seadmeid hankima. Tänan, ei soovi, ei taha. Praegu veel sain "veel mõneks ajaks" variandi, aga tulevik pole küll teab mis helge.
Sellesse teemasse läheb hästi ka üleeilne jäävihm. Kuigi meil ta mingeid suuremaid katastroofe esile ei kutsunud, sattusin seetõttu vaatama dokumentaalfilmi Montreal'is 1998. aastal toimunust, ja see viis mind tagasi selle teema juurde, mille peale olen ikka aeg-ajalt mõelnud - kuivõrd palju meie igapäevaelust sõltub elektrist, kuivõrd haavatavad me oleme - küte ja vesigi on meil tänapäeval enamasti elektri peal. See kõik on tehnoloogiliste uuenduste tulemus ja aina enam me seda teed läheme, unustades aga kuivõrd habras see meie ümber tekitatud keskkond on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar