Nii läbi, nagu täna öösel kodu poole sõites, pole ma küll ammu olnud. Tean-tean, et ma pole enam harjunud pikkade ja pingeliste päevadega, selles osas ei peaks imestus olema väga suur. Aga samas, nädala jagu päevi tagasi päädis analoogne situatsioon vaid meeletu peavaluga, ei mingit suurt väsimust. Olgu-olgu, tegelikult pole need olukorrad sugugi võrreldavad - üks tegutsemist täis päev ja üks täielik aja mahamölutamise päev on minu arusaamist mööda võrdlusskaala erinevates otstes.
Aga, öise arusaamise juurde tagasi minnes, oli jah, see meeletu väsimuse tunne nii suur, et mul tekkis kuri kahtlus, kas ma ikka jaksan sõita need mõned kilomeetrid kodupoole, mis veel kulgeda olid jäänud. Tunne oli seesugune, et kukun sealsamas, kus ma parajasti seisin, jalapealt, ei jaksa enam ühtegi mõistlikku ega teadlikku liigutust teha.
Sellise oleku võtan ma kokku sõnapaariga: täielik kapsas. See on olek, milles saad küll mõistusega aru, et funktsioneerid ja mõistad kõike, mis toimub, aga oled siiski väsimusega sellise piiri peal, et igal hetkel võid teadvuse kaotada. Teadvuse kaotamist pole sellistes olukordades küll ette tulnud, aga tunne, et see iga hetk juhtuda võib, on siiski käega katsuda.
Aga, jõudsin siiski õnnelikult koju ja kuna väsimus oli väga suur, vajusin praktiliselt kohe sügavasse unne, ei mingeid probleeme magamajäämisega - üks suur pluss sellise kapsastumise juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar