Kuidagi ehmatav oli see kogemus, mis mulle osaks sai, vähemalt minu jaoks. Kui ma aga olin selle asja üle pikemalt järele mõelnud, seise ja olukordi analüüsinud, sain ma aru, et ma oleks selleks kõigeks ju pidanud valmis olema. Põhjuseks on see, et ma olen selle kõik ju vähemalt ühe korra juba läbi käinud. Kuigi kogu asi detailides veidi varieerub, on asjad oma põhiolemuselt samad, muster on täpselt sama.
Ja siis ma saingi aru, sellest, et nõnda need asjad käivadki, vähemalt niimoodi saan ma neist asjadest praegu aru. Üks põhimõtteline muutus ja välja tulevad inimeste uued küljed, avanevad uued väärtushinnangud ja käitumismustrid. Iseenesest on see kõik nii loomulik ja täiesti arusaadav ka, aga ma ei saa mõtlemata jätta, kas nõnda peavadki need asjad olema või olen mina kuidagi eriti osav. Väga hästi saan ma aru ka sellest, et tegelikult on viga ikka suuresti minus endas - et ma ei ole õigel hetkel reageerinud, vaid olen jätnud asjad tähelepanuta, olen neid eiranud, andeks andnud ja leppinud. Seda teravam on see mõistmine praegu.
Paras hetk on siinkohal iseennast sajatada, et miks ma kohe üldse ei õpi, miks ma mitte kuidagi neid, nagu ma aru saan, vajalikke õppetunde ei omanda, miks ma ikka samadesse ämbritesse kolistan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar