Kuna mõte oli täna kuidagi kinni jooksnud ja töötegemine kuidagi edeneda ei tahtnud, siis otsustasin, et lähen hoopis kinno. Vaatasin välja kaks filmi, mis enam-vähem ühel ajal algasid ja mõtlesin, et kinno jõudes otsustan, millise ma siis valin. Ja valik kaldus "Suure vale" (ingliskeelse pealkirjaga "Big Short") kasuks.
Minu ootused selle filmi suhtes ei olnud väga suured - suuresti auhinnatud ja nomeneeritud küll, aga teema polnud selline, mis oleks väga ahvatlevana tundunud. Aga kuidagi paistis see ikka parem valik, kui puhas romantika, nagu seda oli teine väljavalitud film.
Film algas ja saingi vastuse, miks ma sellise valiku olin teinud. Selles filmis olid taaskord esireas needsamad asjad, mille peale olen viimasel ajal palju mõelnud, teemad, millel mu maailmapilt on viimasel ajal üha selgemalt avardunud. Üks peamisi teemasid seejuures siis see, kuidas suured rahad liiguvad inimeste käes, kes reaalselt millessegi ei panusta, kes midagi müüvad, vahendavad, turundavad. Reaalsed töötegijad on selles toiduahelas aga sageli viimased, nii kurb, kui see ka poleks.
See viib mind ühe teise teemani, mis mind siis tõsiselt mõtlema on pannud - selleks on turundus. Mingi aeg tagasi arutlesime selle üle, millised peaksid olema rahasummad ühe või teise asja turundamiseks ja tulemus oli suures plaanis selline, et kui asi ise maksab n ühikut, siis turunduse peale tuleb panna 3*n ühikut. Turundajad kui sellised on aga justkui mustkunstnikud - inimesed, kes meelitavad inimesi ostma üht või teist asja, tarbima üht või teist teenust, teatud aspektide rõhutamise tulemusena. Üks selleteemaline vestlus võeti kokku sedasi: "Võid ju oma garaažis teha väga ägedat asja, aga kui keegi sellest midagi ei tea, siis see nii jääbki!"
Minus tekitavad sellised asjad enamasti protesti. Ma tean, et oskamatus kaasaegse maailmaga kaasas käia maksab mulle valusasti kätte, ühel hetkel kindlasti. Ma juba näen ja mõistan praktiliselt iga päev, mida oodatakse ja eeldatakse, millised on kaasaegse ühiskonna toimimisreeglid ja eks ma põrkun ikka ja aina nende vastu. Aga minus on säilinud naiivne usk, et on võimalik ka teisiti. Praegune maailm on nii meeletult tasakaalust väljas, et see on varsti juba füüsiliselt valus.
Eks ma saan aru, et minagi elan oma elu mingis osas selle tasakaalutuse najal. Samuti tean ka seda, et ma olen naiivne ja loodan ikka parimat, mis oli ka selle filmi üks peamisi sõnumeid - kuidas inimesed teevad oma otsused põhinedes arvamusel, et kui läheb hästi, siis läheb hästi ka edaspidi. Kuid niivõrd kummaline on mõista, et majanduskriis, millest selles filmis juttu oli, on küll osaliselt selja taha jäänud, kuid selle leevendamiseks ja ravimiseks on kasutatud neidsamu meetodeid, mis selle kriisini viisid, mitte midagi uut. Tuleb meelde ülikooliaeg, mil on käsil ülikoolireform - selleks, et üliõpilised vajalikud ainepunktid kätte saaks, anti sama akadeemiliste tundide arvuga aine eest lihtsalt rohkem ainepunkte, õnneks olin mina nende õnnelike seas, kes said vähem punkte, aga see-eest oluliselt enam erinevaid teadmisi. Aga, minnes tagasi majanduskriisi juurde - mis ometi saab meie elust, kui me vaid pärast hetkeks aeglustunud hoogu kihutame sellesama kuristiku poole täiskiirusel edasi?
Võib ju võtta seisukoha, et jutt rääkis Ameerikas Ühendriikides juhtunust, et seal ongi asjad olnud kontrolli alt väljas - krediitkaardi võla kustutamiseks soovitati seal tõsimeeli võtta järgmine krediitkaart. Aga mille poolest Eestis see asi siis kuidagi paremini on? Meilgi on peresid, kes sedasama kriisi veel praegugi vinduvad, ja kurb on mul mõelda selle peale, et noortel peredel on eluasemelaenud umbkaudu 30. aastaks. Kõige kurvem selle juures on see, et igapäevased olulised ja elulised valikud sõltuvad kõik sellest, et elu võib seetõttu elamata jääda. Ja see arusaamine, kui habras kogu meie elu on, on üks omaette teadus. Ja kuigi ma enamasti lülitan need teemad enda mõtetest välja, siis kusagil kuklas on nad mul ikka ja imetlen kõiki inimesi, kes kõige selle keskel oskavad ja suudavad hakkama saada.
Ja muidugi kogu selle filmi põhiteema - kuidas suurte korpratsioonide juhtidel on palga- ja preemiasummad müstilise suurusega, kuidas vastutustundetult tegeletakse inimeste petmisega, ja kui nad isegi tegelevad ülisuurte pettustega, nende juhtimisel jõuavad ettevõtted suurte katastroofideni, siis nendega ei juhtu mitte midagi. Eks meil Eestiski on neid näiteid küll ja veel, kus suurte palkadega juhid on raha tuulde lasknud ja sellest pole mitte midagi juhtunud. Tegelikult, eksin selles osas - oodanud on veel kõrgema palgaga veel vähema vastutusega töökohad. Kui oled suures mängus sees, siis...
Aga, mulle ikkagi meeldib mõelda, et on ka teistsuguseid inimesi, kellel on olemas südametunnistus ja hea tahe, vastutustunne. Ja just sellised tegelased olid ka selle filmi kangelased - kuigi jah, kui järele mõelda, siis ei olnud nende näol tegemist suurte tegijatega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar