Nii kiiresti?

Huvitava elamuse pakkus mulle tänane hommik. Hakkasin kirjutama sünnipäevatervitust inimesele, kellega olen mingitel hetkedel väga lähedalt kokku puutunud ja nüüd viimasel ajal vaid vahel harva suhelnud, ja tervituse kirjutamise käigus sain aru kuivõrd kiiresti võivad asjad muutuda. Asusin sõnu ritta seadma ja korraga sain aru, missugune distants on vähemalt minu poolt selle inimesega tekkinud, see oli minu mõistes meeletu. Ja ometi pole enamat toimunud, kui vaid see, et aeg on meie vahele tulnud. Nii need kaugenemised toimuvadki, hämmastava kiirusega, suuresti kontrollimatult. Praegune distantsitaju on märk ka ühest teisest arengust, mis peagi aset leiab - selle eest pääsu pole, sest nii need asjad lihtsalt käivad.