Nägin ükspäev koomiskilõiku, kus vaimuarsti kabinetiukse taga istuvad laps ja vaimulik. Ja siis laps küsib vaimuliku käest: "Mina olen siin seetõttu, et mul on kujuteldav sõber. Miks Sina siin oled?"
Eks ma saan aru, et see kõik kehtib ka minu kohta. Nii see, et see koomiksilõik just praegu minuni jõudis, kui ka see praegune seis. Aga, eks põhjus on suures plaanis sama, nii, nagu selle koomiksilõigu juureski - vajadus kellegi järele, kes pakuks turvalisust. Eks me kõik elame niikuinii enda loodud illussoorses maailmas, asi see siis kujutlevaid sõpru omada pole.
See läheb enam-vähem samasse kanti sellega, et ma pole aru saanud, mis mõnda inimest surnuaeda veab, ikka ja aina, isegi siis, kui lahkunutega pole suhted head olnud. Kas seegi on üks lohutuse ja turvalisuse otsimise viis?
Tsiteerides ühte filmi: "Illusions are dangerous people, they don't have flaws..." Aga võib-olla me mõnikord vajame midagi või kedagi, et ennast turvaliselt tunda, kas siis kujuteldavat sõpra või kaisukaru, midagi, mis lohutaks ja aitaks edasi minna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar