Sai siis ka, eile vaadatud ja nähtud. Ja millegipärast tuli peale üks aastatetagune tunne, ühest seltskonnast, kus asjaolude tõttu tuli olla. Tuli meelde see, millist tülgastust ma tookord tundsin, vaadates neid enesega rahulolevaid inimesi, neid võltsilt naeratavaid tegelasi. See eilne pilt ei erinenud suuresti midagi, sellest eelmisest. Iroonilisel (või pigem ikka loomulikul) kombel oli mõni tegelanegi sama.
Ootaksin loomulikkust ja siirust, ootaksin soojust ja südamlikkust. Aga mida pole, seda pole. Eks ma saan aru ka sellest, et valest kohast ootan seda, sest kõik on ju ammu teada, ammu kuuldud, ammu mõistetud. Jah, eks seegi käis eile mitu korda jutust läbi, et ju siis ikka minus kõneleb kadedus, suur kadedus. Võib-olla on see tõesti sedasi - et pole kunagi sattunud väljavalitute hulka, et pole kunagi saanud sellise "au" osaliseks.
Ja kusagil kuklas kummitab ka Bridget Jones'ist pärit fraas: "You are such a normal color. Up close he looked almost purple." Jah, just selline on minu vaade sellele, mis toimus. Just selliste mõtetega võiks kokku võtta selle, mida nähtud sai. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
Lisaks muidugi veel see, et mõni inimene võiks naeratamata jätta, sest pehmelt öeldes kukub see rõvedalt välja.
Kõige enam saan ma aru aga sellest, et asi on ikkagi minus, selles, millised on minu arusaamad, mis on minu jaoks vastuvõetav ja mis mitte. Hoopis teiste arusaamadega vaatanuksin seda kõike säravate silmadega ja suure vaimustusega.
Ja asjakohane laul ka muidugi:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar