Elu on helde!

Mul oli üks mõte ja lootus peas. Et võiks ju olla hea päev, võiks ju minna hästi. Ja kui ma siis selle mõttega asusin omi asju toimetama, siis ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Kõigepealt oli elu helde, sest läks hästi. Tõdesin siis, et tore on. Aga läks siis aeg edasi ja siis sain teada, et on veel paremini. Ega mul siis polnudki muud teha, kui ainult nautida seda kui helde võib elu mõnikord olla. Ja ma tõesti nautisin seda, sest kõik pinged olid maas, oligi lihtne ja siiras nauding, ilma ühegi keeluta, ilma ühegi piiranguta, ilma ühegi takistuseta. Nõnda ma seda kõike ka võtsin. Ahh, hea on, kui elu on helde!

Miks küll?

Ma olen alati olnud see inimene, kes püüab teisi inimesi kuulata. Aga selleks ma küll valmis polnud, mis eile juhtus. Eilses seltskonnas võttis mind ette üks vanem härrasmees ja millegipärast otsustas, et tal on vaja mulle ära rääkida kõik "toredad" lood. Muidugi algas kõik sellest, et ta oleks nooruspõlves Saaremaal peaaegu peksa saanud (olen ühest teisest allikast umbes samalaadsest kogemusest kuulnud, niiet, võtsin siis aga kuulamise ette). See lugu oli muidugi üles ehitatud puhta keelelise vimka peale, et saarlastele ei tohi kena öelda, sest see tähendavat veidi metsapoole olemist.

Aga, see selleks. Kuna lugu viis edasi juba teise teema juurde, siis küsisin ma saatusliku küsimuse: "Mis Sa siis siin teed (pidades silmas seda, et ta ilmselgelt ei ole koos selle naisega, kes ta Saaremaal endale meheks võttis)?" Ja selle küsimusega oleks ma justkui avanud Pandora laeka - siis sain teada kogu eluloo teemal, kuidas selle mehe naised kõik ära olevat surnud. Ja nii see siis läks, olin saanud endale rääkija, kes muudkui jutustas, lugusid surnutest ja sekka veel mingeid lugusid, mida polnud sugugi kerge jälgida. Viimaks tuli suur kirumine Eesti riigi teemal ja see, et siingi tuleks surm mängu tuua - mõned inimesed seina äärde ja mahalaskmisele, ega muu enam aitavat.

Ja selle kõige peale tuli mulle meelde see laul:



Kogu selle kuulamise juures tekkis mul aga mitu küsimust:
1. mida elu mulle selle kõigega öelda tahab (kogu selle protsessi käigus püüdsin aru saada, miks see kõik aset leiab)?
2. miks on sellel vanal mehel hirmsasti vaja mulle tõestada kui tähtis mees ta kunagi oli ja kui tähtsaid mehi ta tundis (siin võis ju vastuseks olla see, et minust ometigi saab kunagi vananevate pillimeeste pansioni perenaine)?
3. miks see mees just minu niimoodi välja valis (mul küll meeles pole, et ma oleks teda mõnel varemal korral intensiivselt kuulanud)?

Muidugi olin ülimalt tänulik lastele, kes mind endaga mängima kutsusid ja mu sel moel päästsid sellest olukorrast, sest ma tõesti tundsin, et ma sel hetkel polnud valmis vastu võtma kõike seda, mis minu poole teele pandi, kuigi, ma siiski püüdsin endast parima anda. Ja kusagil kuklas kumiseb küsimus: "Miks küll?"

Lumi, mida pole

Kuna väidetavalt pidi pool lund alles taevas olema (nii nädalataguse seisuga), siis pole imestada, et tänast hommikut tuli mul taaskord lumekoristamisega alustada. Aga sellest polnudki suurt lugu - ilm oli ju ilus ja väljas olemine mõnus. Aga, kuidagi veidi häiris see, et toimetamise käiguski sadas lund juurde, küll mitte väga palju, aga siiski. Ja kuidagi oli mul see tunne, et aitab juba, tahan kevadet. Seda suurem ninanips on see lumi, mis praegu õues sajab, see, mida olema ei peaks, sest ilmaprognoos sellist asja ei näita. Aga sajab see olematu lumi päris kenasti, nagu talv oleks väljas. Tean-tean, et tegelikult ongi, aga siiski on minul see tunne, et aitab sellest lumest - kuigi-kuigi, praegu on tõesti õues väga kena ilus ja valge ja pehme kõik - linnud lauluvad juba nii valjusti, taevas on juba nii sini-sinine ja kuidagi on selline tunne, et vajaksin hädasti kevadeenergiat. Kuid siiski, pole enam palju jäänud - vaid loetud päevade pärast algab juba märts.

Kui raske on mõista, et ma mõistan?

Eile sattusin taaskord sellesse olukorda, kus pidin hakkama selgitama, kuidas mina maailmaasjadest aru saan. Lugu siis seesugune, et üks mu väikelapse vanemast sõbranna hakkas vabandama, et ta ei oska mulle öelda täpset kellaaega, millal me kokku saada võiksime, et kõik sõltub sellest, millal laps lõunaunest ärkab ja kuidas siis asjatoimetused edasi kulgevad. Ja nõnda mul tuligi siis võtta välja see eelnevaltki, ühele teisele sõbrannale, välja öeldud lause: "Ma ju saan aru sellest, et kui on laps ja väike laps, siis tema järgi käivad kõik asjad, tema määrab ja tema on prioriteet." Ja lisasin sinna juurde ka selle, et ma saan ju sellest kõigest suurepäraselt aru ja ma mõistan, et nii see peabki olema. Loodetavasti pole raske mõista seda, et ma mõistan ja tunnustan igati sellist prioriteetide järjekorda. Ja minu arusaamist mööda ei ole sellistel puhkudel vaja vabandada, sest lihtsalt nii need asjad on, kuigi jah, kena on, kui inimesed ka minu aega väärtuslikuks peavad.

Kas kenasid poisse ka oli?

Just sellise küsimuse esitas mulle üks mu sõber, ühe järjekordse meestest kubiseva nädalavahetuse järel. Suunitlusega, et kas siis silmarõõmu ka pakuti. Esimese hooga ei tulnud mulle küll meelde, et oleks pakutud kaunist loodust nautida ja nõnda siis pidin hakkama mälusopis sobrama. Tegin siis väikese tagasivaate ja leidsin, et mida polnud, seda polnud. Mitte, et mul oleks selle kõige jaoks aega ja energiat jagunud, aga silma oleks ju ikka võinud hakkata. Jah, oli kenasid noori poisse küll, aga ma nii noori poisse tõesti ei vaata ja nad olid lihtsalt kenad, ei midagi erilist.

Miks ma sellest kõigest üldse kirjutama hakkasin? Eks ikka seepärast, et vaatasin eilse presidendivastuvõtu pilte ja päris piinlik oli seal poseerivaid meesterahvaid vaadata. Ilmselt on viga suuresti minu silmades, aga päris mitmel korral pani ikka suuresti ohkama see, kuivõrd kentsakas võib üks meesolevus välja näha ainuüksi seetõttu, et ta seista ei oska. See peaks ju ometi olema nii loomulik asi, aga ei tundu seda olevat teps mitte, sest kui neid kummaliselt seisvaid meesolevusi koguneb terve galerii peale ikka kümneid ja kümneid, siis peab see olema miski üldine suundumus.

Jah, eks ma saan aru, et minu peamine probleem on siiski selles, et ma olen näinud täiuslikku meest täiuslikult seismas. Rohkem, ma arvan, polegi vaja midagi lisada. Eks ma saan aru, et see on täiuslikkus minu jaoks, aga mis teha, eks see ole südamega vaadatud ja südamega nähtud. Ja nii ongi kõik teised vaated ka selle järgi kohandunud.

Selleks, et pilk ometigi leevendust saaks, on vaid vaja üks kohutav galerii asendada ühe lihtsalt väga hea pildiga - lihtne, loomulik, korrektne mees, sõbraliku ja avala olekuga. Jah, ja riie teeb mehe, miskit pole teha. Aga isegi kohutava riidega võib mees hästi seista - on nähtud, on kogetud ja sel juhul häiris riie, mitte see, kuidas mees seisis.

Aga, minnes tagasi selle galerii juurde, siis ma sain aru, et mu latt on praegu ikka meeletult kõrgel, sest kogu selles presidendivastuvõtu galeriis leidus vaid üks mees, kelle võiksin kenade poiste hulka liigitada.

Tegelen suurel määral enesepettusega, ma tean, aga kui mu käest praegu küsida, et milline peaks üks kena mees olema, siis on mul olemas sellele küsimusele vaid üks vastus, vaid üks pilt mu silme ees. Ja ega see välimus siis ainult, ikka sisu ka, ikka sisu ka...

Ahjaa, ja see kiiks on mul ju ikka olnud, et minu jaoks on meesolevuse puhul eriti oluline, lisaks sellele, kuidas ta seisab, ka see, kuidas ta käib ja liigub. Lihtsalt, tean, kuidas ma tahan, et oleks ja mis minu jaoks võluv on.

Loomulikkust ja siirust

Sai siis ka, eile vaadatud ja nähtud. Ja millegipärast tuli peale üks aastatetagune tunne, ühest seltskonnast, kus asjaolude tõttu tuli olla. Tuli meelde see, millist tülgastust ma tookord tundsin, vaadates neid enesega rahulolevaid inimesi, neid võltsilt naeratavaid tegelasi. See eilne pilt ei erinenud suuresti midagi, sellest eelmisest. Iroonilisel (või pigem ikka loomulikul) kombel oli mõni tegelanegi sama.

Ootaksin loomulikkust ja siirust, ootaksin soojust ja südamlikkust. Aga mida pole, seda pole. Eks ma saan aru ka sellest, et valest kohast ootan seda, sest kõik on ju ammu teada, ammu kuuldud, ammu mõistetud. Jah, eks seegi käis eile mitu korda jutust läbi, et ju siis ikka minus kõneleb kadedus, suur kadedus. Võib-olla on see tõesti sedasi - et pole kunagi sattunud väljavalitute hulka, et pole kunagi saanud sellise "au" osaliseks.

Ja kusagil kuklas kummitab ka Bridget Jones'ist pärit fraas: "You are such a normal color. Up close he looked almost purple." Jah, just selline on minu vaade sellele, mis toimus. Just selliste mõtetega võiks kokku võtta selle, mida nähtud sai. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Lisaks muidugi veel see, et mõni inimene võiks naeratamata jätta, sest pehmelt öeldes kukub see rõvedalt välja.

Kõige enam saan ma aru aga sellest, et asi on ikkagi minus, selles, millised on minu arusaamad, mis on minu jaoks vastuvõetav ja mis mitte. Hoopis teiste arusaamadega vaatanuksin seda kõike säravate silmadega ja suure vaimustusega.

Ja asjakohane laul ka muidugi:

Seiklev pessimist

Sattusin täna isiksuseteste tegema ja tulemuseks sain esmalt, et ma olen pessimist, ja seejärel, et ma olen seikleja. Jah, selline asi siis tuli välja, küll need testid on ikka targad. Paari küsimusega kogu isiksus ühte sõnasse kokku panna ja ongi korras. Eks ma sain muidugi juba küsimustele vastamise käigus päris kenasti aru, kuhupoole see asi tüürib. Ja tegelikult olid mu vastused täpselt sellised, et sellel konkreetsel hetkel tegin vaid ühe valiku, aga tegelikult oleksin vabalt võinud valida ka mõne teise või kolmanda variandi. Mõni küsimus oli suisa vale nurga alt püsistatud ja sai seetõttu just sellise vastuse, nagu ta parajasti sai.

Kuigi jah, see pessimisti teema läheb praegu küll vist täpselt kümnesse - arvestades mu viimase aja otsuseid. Eks nad kõik ole pessimismist kantud. Kuigi, seegi on praegu vaid meelevaldne järeldus, sest peale vaadates võib see asi ainult niimoodi tunduda, tegelikult on nad olnud kantud hoopis enese vastu aus olemisest ja sellest sügavast sisemisest tundest, mis on mind vallanud, pessimismi kui sellisega pole siin küll midagi pistmist.

Tehnoloogilised uuendused

Jah, ma saan sellest väga kenasti aru, et tehnoloogia areneb ja sellega tuleb kaasas käia. Aga ma ei saa aru sellest, miks peab iga tehnoloogiline uuendus olema pealesunnitud. Kuigi puhtpraktilise külje pealt saan ma sellest muidugi väga häst iaru - kui ei tule enam mingeid uuendusi seadmetele või kui uued süsteemid ei toeta enam vanu, siis on see kõik muidugi arusaadav. Aga miks on vaja kõike kogu aeg ümber teha, miks ei võiks mõned asjad samaks jääda.

See praegune kirjatükk on ajendatud sellest, et lugesin sellest, kuidas Elisa kavatseb tavaliste SIM-kaartide väljastamise ära lõpetada. Ja iseäranis kena oli sealjuures see jutt, et uute kaartide lisatasu ei võeta kohe kaardi väljavahetamisel, vaid lisatakse mitme kuu jooksul inimese mobiiltelefoni arvele (missugune kergendus!!!). Ja et olemasolevad kaardid jäävad kõik töösse. Minu kogemus ütleb, et see "jäävad kõik töösse", käib koos täiendusega "veel mõneks ajaks".

Ja hakkasin mina siis veidi mõtlema, selle telefonivaliku peale, mida poes pakutakse - kui enamasti on tegemist nutitelefonidega, siis neile lisaks on olemas ka sellised telefonid, mille puhul ei ole selle uue, mobiilID'ga SIM-kaardiga mitte midagi peale hakata. Eks seda kõike olen ma ju omal nahal tunda saanud - on ju minu nupukas telefongi interneti kasutamise võimalusega ja kui ta veel tehnoloogia viimane sõna oli, sai näiteks autot mobiilselt pargitud teenuseosutaja pakutud internetilahenduse abil. Seda jätkus siis seniks, kui nutiseadmeid palju sai ja siis lõpetati see teenus lihtsalt ära, kuna kõik see asi kolis rakenduste maailma üle. Nüüd siis olen selles seisus, kus mobiilse parkimise algusaegadelgi - ikka SMS valitud numbri poole teele ja tehtud. Umbes samalaadne tagasiminek oli minu jaoks ka Tallinna seltskondliku transpordi üleminek rohelistele kaartidele - oli ju ID-kaardipõhine, oli ju hea, oli ju lihtne. Aga ei, oli vaja kasutusele võtta see rohelise kaardi majandus.

Rääkimata muidugi minu paarinädala tagusest avastusest seoses mobiilse internetiga, mis ikka päris korralikult kurjaks ajas - selleks, et saada teenust, sunnitakse peaaegu vägisi uusi seadmeid hankima. Tänan, ei soovi, ei taha. Praegu veel sain "veel mõneks ajaks" variandi, aga tulevik pole küll teab mis helge.

Sellesse teemasse läheb hästi ka üleeilne jäävihm. Kuigi meil ta mingeid suuremaid katastroofe esile ei kutsunud, sattusin seetõttu vaatama dokumentaalfilmi Montreal'is 1998. aastal toimunust, ja see viis mind tagasi selle teema juurde, mille peale olen ikka aeg-ajalt mõelnud - kuivõrd palju meie igapäevaelust sõltub elektrist, kuivõrd haavatavad me oleme - küte ja vesigi on meil tänapäeval enamasti elektri peal. See kõik on tehnoloogiliste uuenduste tulemus ja aina enam me seda teed läheme, unustades aga kuivõrd habras see meie ümber tekitatud keskkond on.

Särav naeratus näol!

Oli üks tavapärane õhtu, või suhteliselt tavapärane. See sisaldas muusikat ja vahvat seltskonda. Eraldusin seltskonnast, et võtta muusikast kõik, mis võtta oli. Mida sügavamale ma oma sellesse seisu läksin, seda säravamaks muutus naeratus mu näol. Ja ühel hetkel, kõige selle keskel, tajudes seda iseenda hea- ja rahulolu, taipasin ma, et nii hästi pole ma ennast kohe väga ammu tundnud, kui üldse kunagi. Jah, on olnud neid väliseid mõjutajaid, kes mu meeleolu ikka üleval on hoidnud, üks neist oli mulle neilgi õnnehetkedel kaaslaseks, aga siiski tuli see sära ja heaolu minu enda seest, minu enda olemisest, rahust ja rõõmust. Ja mida rohkem ma seda endale teadvustasin, seda rohkem ma särasin, seda paremini ma ennast tundsin.

Kujuteldav sõber

Nägin ükspäev koomiskilõiku, kus vaimuarsti kabinetiukse taga istuvad laps ja vaimulik. Ja siis laps küsib vaimuliku käest: "Mina olen siin seetõttu, et mul on kujuteldav sõber. Miks Sina siin oled?"

Eks ma saan aru, et see kõik kehtib ka minu kohta. Nii see, et see koomiksilõik just praegu minuni jõudis, kui ka see praegune seis. Aga, eks põhjus on suures plaanis sama, nii, nagu selle koomiksilõigu juureski - vajadus kellegi järele, kes pakuks turvalisust. Eks me kõik elame niikuinii enda loodud illussoorses maailmas, asi see siis kujutlevaid sõpru omada pole.

See läheb enam-vähem samasse kanti sellega, et ma pole aru saanud, mis mõnda inimest surnuaeda veab, ikka ja aina, isegi siis, kui lahkunutega pole suhted head olnud. Kas seegi on üks lohutuse ja turvalisuse otsimise viis?

Tsiteerides ühte filmi: "Illusions are dangerous people, they don't have flaws..." Aga võib-olla me mõnikord vajame midagi või kedagi, et ennast turvaliselt tunda, kas siis kujuteldavat sõpra või kaisukaru, midagi, mis lohutaks ja aitaks edasi minna?

Kevadvete aegu

Tänane ilm ikka pakkus - sadas miskisugust asja alla ja kuigi see tundus olevat vihm, oli maapind kõik kaetud ülilibeda lögakihiga. Eks ma teadsin seda ja sain aru ka, mida see tähendab.

Kui ma seda kõike mõistsin ja selle järgi talitada plaanisin, siis käis mu peast siiski läbi pilt sellest, kuidas ma sellise libedusega kukun. Vaatasin siis hoolikalt ette, et kuhu ja kuidas ma astun. Ja kuigi enda arvates valisin parima võimaliku tee, siis üllataval kombel leidsingi ennast, suurele ettevaatlikkusele vaatamata, ühel hetkel asfaldilt külili.

Iroonilised on selle asja juures kaks asja. Esiteks see, et see juhtus Reformierakonna peakontori uks ees - justkui oleks see selge märk sellest, mida nad Eesti inimestega teevad, ikka tõmbavad neil jalgu alt ära. Teine irooniline asi on aga selle eeltoodud kujutluspildiga - kas see juhtus siis seetõttu, et ma seda nii elavalt ette kujutasin, et kas ma ise oma mõttega kutsusin selle sündmuse esile.

On, kuidas on, ajasin ennast aga püsti ja ega ma selle kaldpinna peal enam suurt edasi liikuda ei tihanud. Seisin siis tükk aega päris nõutult ühe koha peal ega suutnud ära otsustada, kas minna edasi või minna tagasi, sest libe ja ohtlik oli see kõik niikuinii. Ja üsna mitme-setme aja pärast leidsin suurepärase lahenduse - seadsin sammud sõidutee servas voolavasse vette, see tundus olevat ainus koht, kus libe polnud. Ei lasknud ma ennast segada sellest, et mul olid jalas vaid tänavakingad, ega ka sellest, et autod sealsamas kõrval sõitsid, see tundus lihtsalt kõige turvalisem liikumiskoht. Selle kõige peale muidugi muigasin, et kevadvete aeg on kätte jõudnud ja mina olen nõuks võtnud seda iseäranis kentsakas viisil nautida. Aga, hea oli see, et selle tulemusena ma enam ei kukkunud, sest voolava oja all polnud mingit libedust.

Aga, kevade teemasse sisse minnes - eile oli tõesti kevad, nii õhus kui ka südames. Ilus, väga ilus!

Rõõmustada ja veel enam rõõmustada!

Ma olen alati olnud selle poolt, kui kenad noormehed mulle enda seltskonda pakuvad. Ja nõnda juhtus siis minuga ka eile - helises telefon ja oligi teises otsas kena noormees, kellega sai tänaseks kohtumine kokku lepitud.

Ja kui me siis kokku saime ja kuulasin kena noormehe juttu ühel tema elu väga olulisel teemal, siis ma rõõmustasin. Nii selle pärast, et tal kõik sellel teemal hästi läheb, kui ka selle pärast, kuidas ta sellest kõigest rääkis, millist rõõmu ja rahulolu temast säras. Muidugi ütlesin ma talle ka välja selle, et mul on tõesti hea meel ja ma rõõmustan tema üle ja tema pärast.

Läks meie kohtumine siis edasi ja siis tulid järgmised head uudised - noormees rääkis oma eluplaanides kohe-kohe aset leidvatest muudatustest ja seda kõike kuuldes rõõmustasin ma veelgi enam, veelgi rohkem oli mul hea meel. Selle põhjuseks olid mu enda kogemused, see, kust ma tulen, see, mida kogenud olen. Ja lõpuks ikkagi see minu uskumine, et inimesed peaksid tegelema sellega, millega neile tegeleda meeldib, mida nad teha tahavad. Ja kõik see oli antud juhul tõsi - noormees sai lõpuks selle võimaluse, mida ta oli pikalt otsinud, jõudis õige hetke ära oodata ja nüüd hakkavad asjad siis viimaks jooksma.

Nii ma siis tulingi sellelt kena noormehega kohtumiselt täielikult positiivse energiaga laetuna, sest ma rõõmustasin ja siis rõõmustasin veelgi enam. Põhjust on ju sel puhul küllaga - tunda rõõmu selle üle, et headel inimestel läheb hästi ja hakkab veel paremini minema. Ja mis kõige toredam, nagu ikka jõuan ma iseendani välja, ka mind tahetakse nendesse uutesse eluseiklustesse kaasa haarata. Vahva!

Lisaks juhtusin veidi hiljem ühe oma endise kolleegiga kokku, kes oli suures masenduses ja mõlgutamas mõtteid sellest, et oma elus muutusi ette võtta - eelkirjeldatud kohtumise tuules sain siinkohal motiveerivaid sõnu öelda ja soovitusi anda, kuhu ja kuidas edasi, ja loomulikult positiivset energiat edasi kanda.

Ja kui nüüd mõelda mu eile kirja pandud lause peale, et läheb veelgi ägedamaks, siis nõndamoodi kipub see tõesti minema. Tuleb aga samasuguse sära ja entusiasmiga edasi minna!

Kruvikeeraja kätte ja...

Ma pole ennast kunagi osavaks näputöö tegijaks pidanud. Kuigi jah, kui vaja on, küll ma ikka ühe ja teise asjaga hakkama saan - kudumise ja heegeldamise, tikkimisega, õmblemisega ka läbi suure vastumeelsuse. Lisaks on ette tulnud selliseid olukordi, kus on tulnud teha ka teistsuguseid töid. Ehk siis, mingi osavnäpp ma küll pole.

Juba tükk aega on üks seinakontakt mulle pakkunud hulgaliselt elektrilahendusi, aga ma pole arvanud, et ma võiks selle probleemiga ise tegeleda ja ega ma pole olnud ka väga varmas mõnda töömeest kohale kutsuma. Täna aga hakkas see seinakontakt iseäranis aktiivselt toimetama ja nii tuli mul elekter suisa välja lülitada - et miskit suuremat jama ei tekiks. Ja kui see elekter siis kõik juba välja lülitatud sai, siis muidugi oli järgmine samm kruvikeeraja kätte haarata ja asja lähemalt uurima asuda.Võtsin siis kontakti täiesti lahti ja sain probleemi tuumale jaole - lihtsalt tolmu oli liiga palju sisse pudenenud. Puhastasin siis kontakti ära ja kruvisin aga uuesti seina tagasi. Käisin veel teisedki kontaktid üle ja seejärel lülitasin elektri sisse tagasi. Nii lihtne see siis oligi - ei midagi keerulist. Polnud vaja teha muud, kui võtta aga kruvikeeraja kätte ja asja kallale asuda...

Läheb aina ägedamaks

Vaadates oma elu viimaste seikade peale tuli mulle meelde üks fraas sellisest ägedast filmist, nagu seda on "A Few Good Men". Fraas siis ise seesugune: "And the hits just keep on coming!" Kontekstikohaselt võiks vabatõlge olla: ja asi läheb aina ägedamaks (väikese irooniapiisaga nende sõnade taga).

Ega ma ei oskagi siia muud lisada, kui et mõnikord elu ikka pakub, ja palju. Ja eks siis tuleb vastu võtta. Nagu tänase sünnipäevalapsega jutustades välja tuli, tuleb tänulik olla kõige eest, mis elu annab, nii hea, kui ka halva, sest ilma halvata ei ole võimalik mõista, kui hea võib elu olla. Lisaks võin ju targutada ka sellel teemal, et kui kusagil midagi juba on, siis antakse sinna ikka juurde ka, elu näitab oma külluslikku külge neile, kellele ta juba andnud on.

Naiivselt siiras või siiralt naiivne

Ma ei suuda ära otsustada, kuidas ennast kirjeldada. Kaks sõna - naiivsus ja siirus - nõuavad kokkupanemist, saan ma aru, aga kuidagi ei oska ma teha seda valikut, kumb peaks olema eespool ja kumb tagapool.

See, et ma olen kas naiivselt siiras või siiralt naiivne, tuli välja täiesti ootamatult. Siis, kui maailmaasju arutama asusin. Ja korraga tabas mind teadmine, et ma olen ikka paras laps küll, siiras ja naiivne, usun ja usaldan, loodan. See kõik on ju imevahva, saan ma aru. Veelgi vahvam on aga see, et see kõik on minu sees alles ja mul on olemas hulgaliselt teadmisi, oskusi, kogemusi, mille abil saan oma naiivsest siirusest või siirast naiivsusest midagi uut ja väga väärtuslikku luua.

Elu võimalused

Kuigi nädalavahetus oli meeletult kiire ja võttis kõik, mida veel võtta andis, jõudsin ma kogu selle melu keskel mõelda selle peale, et elu ikka pakub võimalusi, suurepäraseid ja imelisi. Sest tegelikult on see väga erakordne, kui saad ühe väga suure ettevõtte tippjuhtkonnale oma ideed tutvustada. Kui palju on neid inimesi, kellel on selline võimalus.

Mina sain selle võimaluse läbi jõumeetodi - polnud mul plaani minna läbi konkursi võistlema, oli lihtsalt mõte, mida võiks teha. Saatsin selle konkursi korraldajatele, et keegi teine võiks sellega tegeleda. Needsamad konkursi korraldajad utsitasid aga, et ma peaks endale meeskonnaliikme otsima ja siiski osalema, sest idee on väga hea.

Ja kui nüüd sai seda ideed tutvustatud ja see sai ka väga palju positiivset tagasisidet, siis oligi tunne päris võimas - olla võrdväärseks partneriks ühele suurettevõttele. Üks väike inimene ja tema kõige loomulikum mõte, mis üldse olla saab.

Hoian mõttes oma ideele väga-väga pöialt, et see asi teoks saaks.

Saadud võimalus

Kui ma siin mingi aeg tagasi mõtlesin, et ma sooviks merendusvaldkonnas tööd leida ja tegin vajalikud sammudki enda arvates sobiva positsiooni suunas, kandideerides ühele merega seotud ametikohale, siis ütles elu (läbi tööpakkuja suu) mulle "ei". See "ei" oli minu jaoks küll veidi ootamatu, aga siiski täiesti sobiv. Esmalt muidugi seetõttu, et ma olin avalduse saatmise ja tulemuste teadasaamise vahepealsel ajal juba suure paanikaga avastanud, et mul pole aega tööle minna - pooleliolevad projektid neelasid oma aja ja veelgi suuremad seiklused olid lisandunud. Ja lisaks sain selle tööandja vastusest aru, et mina poleks neile sinna sobinud - olles liiga vaba ja loominguline, mõistsin, et ma poleks mahtunud nende etteseatud raamidesse.

Nüüd on siis aeg edasi läinud ja mulle on antud hoopis põnevam ja vahvam võimalus merendusvaldkonnas kaasa lüüa. Selle saadud võimaluse valguses oskan vaid targutada, et ju siis pidid asjad niimoodi minema - et see variant, mida ma ise silmas pidasin, minust niimoodi mööda läks, ja tuli see teine, oluliselt parem, huvitavam, mitmekesisem, vabam. Sellise asjade käigu peale vaadates mõistan ma vaid tõdeda: "Elu ON imeline!"

Väikese inimese suured rõõmud

Tean-tean, et ma oskan. Igast väikesest asjast suure üles puhuda. Nõnda on see suures plaanis ka praegu. Lugesin oma postkasti saabunud kirja ja selle sisu ütles enam, kui ma oodata oskasin. Jah, see oli ju teada värk, et kõige eest hoolitsetakse. Aga et sedasi hoolitsetakse, see on juba hoopis teine teema. Ja nii saingi aru, et ma olen väikene inimene, sest sellised asjad teevad mulle suurt rõõmu, sellised asjad, mis näitavad, et mulle saab osaks eriline kohtlemine.

Muidugi on kogu selle asja juures ka nii palju teisi asju, mis on suuresti sümboolsed - et kui ei saa pakkuda seda personaalset teenindust, millega ma juba peaaegu harjunud olen (pooltel kordadel väga personaalse lähenemisega), siis võetakse kasutusele teised vahendid, et ma võiks ennast tunda imehästi ja suurepäraselt ja eriliselt. Kuigi jah, kui ma asja sisusse lähen, siis saan aru küll, et tegelikult on tegemist puhta mainekujundusega ja hea on, et meidki on peetud mainekujunduse vääriliseks. Tean muidugi ka seda, et minust on juba reklaamiagent saanud, aga mul pole selle vastu mitte midagi, sest see, mida ma vastu saan, on täpselt see, mida ma soovinud olen. Ja oluliselt rohkemgi veel!

Sümpaatne seltskond

Lugesin ühte järjekordset pealkirja ja sain aru, et mulle ikkagi meeldib. See, et on inimesi ja ringkondi, kes oskavad, suudavad ja tahavad hoida ja kaitsta enda liikmeid, ei lükka neid valimatult avaliku tähelepanu alla, saavad aru sellest, et igaüks meist on vaid inimene, igaüks meist vajab oma privaatsust, igaühel meist on vajadus tunda ennast turvaliselt, kartmata seda, mis juhtub või mis saab. Ja see kõik tundus mulle äärmiselt sümpaatne - et on olemas väärtushinnangud, mida hoitakse ja säilitatakse. Selline asi mulle tõesti meeldib, ja isegi väga.

Uus aasta, uus algus

See kõik polnud mul sugugi plaanis - alustada uut aastat uue teenuseosutajaga. Aga midagi pole parata, ka mina olen emotsionaalne inimene ja mulle ei meeldi, kui mul tahetakse nahka üle kõrvade tõmmata. Lihtsalt ja sirgelt ja selgelt. Iseäranis ebameeldivad on need olukorrad siis, kui olen aastaid olnud ühe teenusepakkuja käest teenust saanud, alati enda poolt kõik korrektselt teinud ja siis saan sellise üllatuse osaliseks, nagu eilsel päeval mulle pakkuda oli.

Kõik sai siis alguse sellest, et asusin varasel hommikutunnil tööd tegema ja kui ma siis oma toimetusi toimetasin, tekkis korraga internetiakendesse teada, et olen andmemahu kõik täis kasutanud ja kui ma seda juurde ei osta, siis kuu lõpuni ma internetti kasutada ei saa. Kahjuks on aga just praegu selline periood, kus mul on internetti vaja kasutada ja ohtrasti, seega siis tuli see asi korda ajada.

Võtsin aga kola kokku ja rattad alla ja seadsin ennast teenuseosutaja esindusse, sest selle mahu täissaamise kirja juures polnud isegi telefoninumbrit, kuhu helistada. Ja arvasin, et enne, kui mahtu juurde ostma hakkan, tuleb asi selgeks saada. Kui ma siis jõudsin kohale, sai kõik muidugist kohe selgeks, ilma teenindajate rääkimatagi - teenuseosutaja oli mind üle tõstnud uude paketti, mis oli mahupiiranguga, kui mu vana sidepakett oli vaid ülekandekiiruste piirangutega ja sealt see asi siis kõik tuligi. Eks siis vestlesin ka teenindajaga ja sealt siis tuligi välja, et nüüd, 1. veebruarist on neil jah asjad sedamoodi. Ja kuigi valikuvariante oli mitu ja käisin ka teise teenuseosutaja juures asja uurimas, tulin siiski praeguse teenusepakkuja juurde tagasi.

Aga siis selgus, et minul kaasas olev dokument neile ei kõlba - eks selle asjaga olen ma enne ka kokku puutunud, aga minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et ühe ja sama riigiasutuse poolt välja antud kaks erinevat liiki dokumenti saavad olla nii erinevad kaaluga, kuigi mõlemal on olemas kõik vajalikud andmed, alates isikukoodist ja lõpetades pildi ja allkirjaga. Ja selle koha peal mu kannatus katkeski - tulin oma senise teenuseosutaja juurest tulema, käisin kodus ID-kaarti toomas, läksin teise teenuseosutaja juurde, liitusin tema analoogse teenusega, sain aga tööd edasi teha ja praktiliselt samadel tingimustel, mis olid minu teise teenuseosutaja senise paketi omad.

Päeva peale lõpetasin ka oma senise teenuseosutajaga lepingu ära. Selle protseduuri juures püüti mind siis veenma hakata ja hakata mingeid lahendusi leidma - ma siis ütlesin, et sellise kohtlemise peale ma küll ei taha enam nende teenust - kui neil uued, kiiremad paketid peale tulid, ei tulnud kellelgi meelde mulle pakkuda odavamat ja suuremate ülekandekiirustega paketti, sedasama mahupiiranguga paketti olid nad aga varmad rakendama - aga ma ütlesin, et aitan, ma tahan lihtsalt lepingu lõpetada ja kõik. Lisades muidugi omalt poolt, et nad ise tegid endale karuteene.

Ja nii irooniline oli, et umbes samal ajal sadas mu postkasti palve osaleda mobiilsideteenuse osutajate teemalisel küsitlusel - nii värskete andmetega vaevalt keegi teine selles küsitluses osales.

Suures plaanis saan ma aru, et oma tahtmiste ja soovidega seisan ma lihtsalt tehnilisel progressil jalus, aga miks, pagana pärast, peavad need asjad niimoodi käima. Selle kõige taustal mõtlesin muidugi ka selle peale, et kui vahepeal sain oma nupukast telefonist kasutada mobiilse parkimise teenust, siis nutitelefonide massilise kasutuselevõtu tulemusena kaotati see teenus ära ja nüüd tuleb mul mobiilse parkimise aktiveerimist taaskord vana hea SMSi teel teha - hea, et seegi variant alles on... Samamoodi oli ju asi ka Tallinna seltskondliku transpordi piletiga - oli hea variant ID-kaardiga ja siis toodi kasutusse need rohelised kaardid, mida olen pidanud juba mitu soetama, sest vajalikul hetkel pole eelmist kusagilt võtta.

Kui sa vaatad, mida sa näed?

Vaatasin ühe piltniku pilte ja see pani mind mõtlema. Selle üle, et mida mina näen, kui ma midagi vaatan. Ja avastasin, et minu vaade on suuresti piiratud kahe asjaga. Esmalt muidugi taevas ja pilved ja kõik muu, mis sinna juurde käib. Seda kõike ma näen, küll ja rohkemgi veel. Teine vaade on siis lähivaade, need asjad, mis on lähemal, need asjad, mis on peaaegu maas, peaaegu käega katsuda. Vaadates aga selle konkreetse piltniku pilte, sain ma aru, et on olemas ka vahepealne vaade - see, mis on taeva ja maa vahepeal ja kõik need seosed ja mängud, mis see endaga kaasa toob. Sellel konkreetsel puhul aga ka hämmastavad mind hetketabamised ja vaatenurgad, see, kui sügavaks võib üks pilt minna, vaid ühe detaili lisandumisega, kui kaasa võib pilt haarata, kuidas anda uue vaate asjadele - seda kõike saab näha siit.

Laagritule paistel

Kitarr ja muusika, mehed, kes mõistavad pilli mängida, ja seltskond, kes mõistab laulda. Ja kõik siis lõbusasti ja mõnusasti oma toimetamistest rõõmu tundmas. Minagi, üle tüki aja, täiest südamest ja heal meelel naermas - huvitav oli ennast kõrvalt jälgida, mõista, et sedalaadi naermist polegi ammu ette tulnud. Kui poleks tegemist olnud vaid tunnijagu kestnud bussisõiduga, oleksin võinud silme ette manada mõne matka lõkkeõhtu laagritule paistel - just täpselt selline emotsioon, just täpselt selline tunne, just sedalaadi mälestused mälusopist esile kerkimas. Hea on, et elu mõnikord vimkasid viskab ja et ma seekord otsustasin olla täiesti laisk.

Täielik kapsas

Nii läbi, nagu täna öösel kodu poole sõites, pole ma küll ammu olnud. Tean-tean, et ma pole enam harjunud pikkade ja pingeliste päevadega, selles osas ei peaks imestus olema väga suur. Aga samas, nädala jagu päevi tagasi päädis analoogne situatsioon vaid meeletu peavaluga, ei mingit suurt väsimust. Olgu-olgu, tegelikult pole need olukorrad sugugi võrreldavad - üks tegutsemist täis päev ja üks täielik aja mahamölutamise päev on minu arusaamist mööda võrdlusskaala erinevates otstes.

Aga, öise arusaamise juurde tagasi minnes, oli jah, see meeletu väsimuse tunne nii suur, et mul tekkis kuri kahtlus, kas ma ikka jaksan sõita need mõned kilomeetrid kodupoole, mis veel kulgeda olid jäänud. Tunne oli seesugune, et kukun sealsamas, kus ma parajasti seisin, jalapealt, ei jaksa enam ühtegi mõistlikku ega teadlikku liigutust teha.

Sellise oleku võtan ma kokku sõnapaariga: täielik kapsas. See on olek, milles saad küll mõistusega aru, et funktsioneerid ja mõistad kõike, mis toimub, aga oled siiski väsimusega sellise piiri peal, et igal hetkel võid teadvuse kaotada. Teadvuse kaotamist pole sellistes olukordades küll ette tulnud, aga tunne, et see iga hetk juhtuda võib, on siiski käega katsuda.

Aga, jõudsin siiski õnnelikult koju ja kuna väsimus oli väga suur, vajusin praktiliselt kohe sügavasse unne, ei mingeid probleeme magamajäämisega - üks suur pluss sellise kapsastumise juures.

Kellele kui palju?

Kuna mõte oli täna kuidagi kinni jooksnud ja töötegemine kuidagi edeneda ei tahtnud, siis otsustasin, et lähen hoopis kinno. Vaatasin välja kaks filmi, mis enam-vähem ühel ajal algasid ja mõtlesin, et kinno jõudes otsustan, millise ma siis valin. Ja valik kaldus "Suure vale" (ingliskeelse pealkirjaga "Big Short") kasuks.

Minu ootused selle filmi suhtes ei olnud väga suured - suuresti auhinnatud ja nomeneeritud küll, aga teema polnud selline, mis oleks väga ahvatlevana tundunud. Aga kuidagi paistis see ikka parem valik, kui puhas romantika, nagu seda oli teine väljavalitud film.

Film algas ja saingi vastuse, miks ma sellise valiku olin teinud. Selles filmis olid taaskord esireas needsamad asjad, mille peale olen viimasel ajal palju mõelnud, teemad, millel mu maailmapilt on viimasel ajal üha selgemalt avardunud. Üks peamisi teemasid seejuures siis see, kuidas suured rahad liiguvad inimeste käes, kes reaalselt millessegi ei panusta, kes midagi müüvad, vahendavad, turundavad. Reaalsed töötegijad on selles toiduahelas aga sageli viimased, nii kurb, kui see ka poleks.

See viib mind ühe teise teemani, mis mind siis tõsiselt mõtlema on pannud - selleks on turundus. Mingi aeg tagasi arutlesime selle üle, millised peaksid olema rahasummad ühe või teise asja turundamiseks ja tulemus oli suures plaanis selline, et kui asi ise maksab n ühikut, siis turunduse peale tuleb panna 3*n ühikut. Turundajad kui sellised on aga justkui mustkunstnikud - inimesed, kes meelitavad inimesi ostma üht või teist asja, tarbima üht või teist teenust, teatud aspektide rõhutamise tulemusena. Üks selleteemaline vestlus võeti kokku sedasi: "Võid ju oma garaažis teha väga ägedat asja, aga kui keegi sellest midagi ei tea, siis see nii jääbki!"

Minus tekitavad sellised asjad enamasti protesti. Ma tean, et oskamatus kaasaegse maailmaga kaasas käia maksab mulle valusasti kätte, ühel hetkel kindlasti. Ma juba näen ja mõistan praktiliselt iga päev, mida oodatakse ja eeldatakse, millised on kaasaegse ühiskonna toimimisreeglid ja eks ma põrkun ikka ja aina nende vastu. Aga minus on säilinud naiivne usk, et on võimalik ka teisiti. Praegune maailm on nii meeletult tasakaalust väljas, et see on varsti juba füüsiliselt valus.

Eks ma saan aru, et minagi elan oma elu mingis osas selle tasakaalutuse najal. Samuti tean ka seda, et ma olen naiivne ja loodan ikka parimat, mis oli ka selle filmi üks peamisi sõnumeid - kuidas inimesed teevad oma otsused põhinedes arvamusel, et kui läheb hästi, siis läheb hästi ka edaspidi. Kuid niivõrd kummaline on mõista, et majanduskriis, millest selles filmis juttu oli, on küll osaliselt selja taha jäänud, kuid selle leevendamiseks ja ravimiseks on kasutatud neidsamu meetodeid, mis selle kriisini viisid, mitte midagi uut. Tuleb meelde ülikooliaeg, mil on käsil ülikoolireform - selleks, et üliõpilised vajalikud ainepunktid kätte saaks, anti sama akadeemiliste tundide arvuga aine eest lihtsalt rohkem ainepunkte, õnneks olin mina nende õnnelike seas, kes said vähem punkte, aga see-eest oluliselt enam erinevaid teadmisi. Aga, minnes tagasi majanduskriisi juurde - mis ometi saab meie elust, kui me vaid pärast hetkeks aeglustunud hoogu kihutame sellesama kuristiku poole täiskiirusel edasi?

Võib ju võtta seisukoha, et jutt rääkis Ameerikas Ühendriikides juhtunust, et seal ongi asjad olnud kontrolli alt väljas - krediitkaardi võla kustutamiseks soovitati seal tõsimeeli võtta järgmine krediitkaart. Aga mille poolest Eestis see asi siis kuidagi paremini on? Meilgi on peresid, kes sedasama kriisi veel praegugi vinduvad, ja kurb on mul mõelda selle peale, et noortel peredel on eluasemelaenud umbkaudu 30. aastaks. Kõige kurvem selle juures on see, et igapäevased olulised ja elulised valikud sõltuvad kõik sellest, et elu võib seetõttu elamata jääda. Ja see arusaamine, kui habras kogu meie elu on, on üks omaette teadus. Ja kuigi ma enamasti lülitan need teemad enda mõtetest välja, siis kusagil kuklas on nad mul ikka ja imetlen kõiki inimesi, kes kõige selle keskel oskavad ja suudavad hakkama saada.

Ja muidugi kogu selle filmi põhiteema - kuidas suurte korpratsioonide juhtidel on palga- ja preemiasummad müstilise suurusega, kuidas vastutustundetult tegeletakse inimeste petmisega, ja kui nad isegi tegelevad ülisuurte pettustega, nende juhtimisel jõuavad ettevõtted suurte katastroofideni, siis nendega ei juhtu mitte midagi. Eks meil Eestiski on neid näiteid küll ja veel, kus suurte palkadega juhid on raha tuulde lasknud ja sellest pole mitte midagi juhtunud. Tegelikult, eksin selles osas - oodanud on veel kõrgema palgaga veel vähema vastutusega töökohad. Kui oled suures mängus sees, siis...

Aga, mulle ikkagi meeldib mõelda, et on ka teistsuguseid inimesi, kellel on olemas südametunnistus ja hea tahe, vastutustunne. Ja just sellised tegelased olid ka selle filmi kangelased - kuigi jah, kui järele mõelda, siis ei olnud nende näol tegemist suurte tegijatega.

Ja auraha saaja on...

Kunagi aastaid tagasi, kui tundsin ühte inimest, kes oli presidendi aurahade saajate nimekirjas, ei olnud ma kade talle teatama oma arvamust, et mul oleks sellise asja üle piinlik. Ma tõesti ei tea, mis minus kutsus esile sellise reaktsiooni (oli vist see ülejäänud nimekirja teema - et nende saajate seltskond polnud teab mis hea) - presidendi poolt auraha rindasaamine on ju ometi pidulik sündmust, vägagi. Ja suur au ja uhkus pealekauba. Lisaks oli see konkreetne inimene küll igakülgselt väärt sellist kõrget tunnustamist.

Vaadates praegu selleaastast presidendi aurahade saajate nimekirja, leidsin sealt enda üllatuseks ühe nime, mida ma poleks arvanud, et ma võin sealt kunagi leida. Kui aga pikemalt asja üle järele mõtlesin, sain aru küll, et ega selles midagi üllatavat tegelikult ju pole - sidemed on olemas, ju siis on ka vajalikke ettelükkajaid, ettepanekute tegijaid. Ja on neid tunnustatuid ju ennegi nähtud-tuntud. Aga, praegusel hetkel oleks siiski oluliselt asjakohasem mu aastatetagune märkus sellel teemal, et piinlik on, või vähemalt minul oleks, sellise presidendi käest auraha saada. Sedasi siis võivad ajad ja asjalood muutuda, sellised võivad siis olla vaated elule ja asjadele. Või siis mõnikord lähevad täide sõnad, mis on öeldud emotsiooni pealt ja kaua aega tagasi.

Võib-olla räägib minus ka suur kadedus, mine tea, tahaks ka võib-olla üht kena auraha saada, et oleks, mida demonstreerida, millega esineda. Kuniks mul seda aga pole, tuleb mul ennast ikka ja aina teiste kuulsuse paistel soojendada. Mis teha, kui ise midagi korda saata ei oska ega suuda, tuleb ju minulgi leida need hetked, et vähegi välja paista.

Praegu tuli just meelde, et mind lubati veebruaris ühele sündmusele kutsuda, et mulle austust ja tänu avaldada. Ei tea, mis sellest saanud on, kas see on taaskord üks tühi jutt olnud. Peaks võib-olla uurima hakkama, kas sellest asjast siis asja ka saab või võingi igavesti jääda ootama lubatud lilli ja šokolaadikarpi. Juba ainuüksi see mõte näitab, et midagi ma vist siiski olen korda saatnud, kusagil ja keegi on mind siiski märganud.

Aga, kui ma neid aurahade saajaid mõtlen, keda ma olen tundnud ja näinud küll ja veel, siis on nende seas olnud hulgaliselt ka neid, kellelt on aurahad ära võetud. Nõndamoodi võib nende asjadega siis mõnikord minna.

Talvemuinasjutt

Kui ma poleks oma kojutulekuga nii hilja peale jäänud, siis ma polekski näinud seda talvemuinasjuttu, mida loodusel pakkuda on. Seisatasin keset kojutuleku teekonda, et lasta ennast ilust lummata. Seisatasin ja vaatasin. Autoroolis olleski kippus vaade ikka teeserva, kus loodus oma täies ilus hiilgas, mis siis, et ilmastikuolud olid täpselt sellised, et tee jälgimine oleks pidanud prioriteet olemas. Kodumaja ukse ees võtsin hetke, et lummatult seista ja vaadata ja kuulata. Ja mulle tuli meelde see esimese suure lume tunne, see, kui maa on valgeks saanud ja lumi kõiki helisid pehmemaks muudab, kui on saabunud rahu ja vaikus. Ka talv võib olla väga imeline - just sellistel hetkedel, just sellise iluga, nagu täna õhtul näha võis. Seda isegi siis, kui kevadeootus juba ammu hinges on.

Hakka või uskuma...

Kui siin miski aeg tagasi uus aasta saabus, siis huvi pärast lugesin läbi ka horoskoobi, mida siis uuelt aastalt oodata võiksin. Kuigi suurem osa sellest jutust läks minu jaoks kohe kaduma, st oskasin selle kohe ära unustada, siis üks asi tuli mulle praegu meelde. Meeldetuleku põhjuseks on see, et elu kipub praegu tõesti sellises suunas minema, see asi kipub tõesti tõeks saama. Aga, eks nende asjadega ole ju lugu ka sedasi, et võib tekkida muna ja kana efekt, et kumb siis ikkagi enne oli ja mis mida mõjutab - et kas läheb seetõttu niimoodi, et selline mõte mu peast läbi on käinud, või lähevad asjad nii, nagu minema peavad, ja see, et see kusagil varem nõndamoodi kirja pandud oli, on vaid lihtsalt üks tõdemus.

Teadjamad teavad lausuda: "Saame näha!"

Samad jooned?

Vaatasin ja mõtlesin ja arutlesin. Ja kuigi ma esialgu ei tahtnud saadud tulemusega leppida, siis mida sügavamale läksin, seda enam sain aru, et ametiala valik annab ikkagi üsna palju teada inimesi kohta. Või siis aja jooksul läheb inimene ehk ikka oma ameti nägu. Ega mul muud allikat polnudki, kui vaid need samad välja joonistuvad jooned, need vajadused ja soovid, teadmised ja kogemused, erinevad inimesed ja sama amet. Iseäranis kummastav on selle kõige juures see, et ma juba tükk aega mõtlen selle peale, et mina küsin endalt ikka ja aina sellist küsimust: "Mis annab mulle kindluse ühte või teist asja väita?" Enamasti on vastuseks, et ega mul polegi mingit kindlust, mitte millegi osas. Ja sellise arutluse käigus võin ma ju ometi iseendale otsa vaadata ja küsida, et kes siis mina olen. Vastus sellele küsimusele on siiani puudu ja võib-olla just seetõttu tulevad sellised mõtted praegu mu pähe. Küll aga tean ma kindlalt, milline amet mulle sugugi ei sobinud ja sellel teemal sai ka otsustav valik tehtud - hetkeni, mil ma iseendale enam ei meeldinud, ja mitte sekunditki rohkem.

Nii kiiresti?

Huvitava elamuse pakkus mulle tänane hommik. Hakkasin kirjutama sünnipäevatervitust inimesele, kellega olen mingitel hetkedel väga lähedalt kokku puutunud ja nüüd viimasel ajal vaid vahel harva suhelnud, ja tervituse kirjutamise käigus sain aru kuivõrd kiiresti võivad asjad muutuda. Asusin sõnu ritta seadma ja korraga sain aru, missugune distants on vähemalt minu poolt selle inimesega tekkinud, see oli minu mõistes meeletu. Ja ometi pole enamat toimunud, kui vaid see, et aeg on meie vahele tulnud. Nii need kaugenemised toimuvadki, hämmastava kiirusega, suuresti kontrollimatult. Praegune distantsitaju on märk ka ühest teisest arengust, mis peagi aset leiab - selle eest pääsu pole, sest nii need asjad lihtsalt käivad.

Nõnda need asjad käivadki...

Kuidagi ehmatav oli see kogemus, mis mulle osaks sai, vähemalt minu jaoks. Kui ma aga olin selle asja üle pikemalt järele mõelnud, seise ja olukordi analüüsinud, sain ma aru, et ma oleks selleks kõigeks ju pidanud valmis olema. Põhjuseks on see, et ma olen selle kõik ju vähemalt ühe korra juba läbi käinud. Kuigi kogu asi detailides veidi varieerub, on asjad oma põhiolemuselt samad, muster on täpselt sama.

Ja siis ma saingi aru, sellest, et nõnda need asjad käivadki, vähemalt niimoodi saan ma neist asjadest praegu aru. Üks põhimõtteline muutus ja välja tulevad inimeste uued küljed, avanevad uued väärtushinnangud ja käitumismustrid. Iseenesest on see kõik nii loomulik ja täiesti arusaadav ka, aga ma ei saa mõtlemata jätta, kas nõnda peavadki need asjad olema või olen mina kuidagi eriti osav. Väga hästi saan ma aru ka sellest, et tegelikult on viga ikka suuresti minus endas - et ma ei ole õigel hetkel reageerinud, vaid olen jätnud asjad tähelepanuta, olen neid eiranud, andeks andnud ja leppinud. Seda teravam on see mõistmine praegu.

Paras hetk on siinkohal iseennast sajatada, et miks ma kohe üldse ei õpi, miks ma mitte kuidagi neid, nagu ma aru saan, vajalikke õppetunde ei omanda, miks ma ikka samadesse ämbritesse kolistan.