Kuigi tean, et see vaikne ja vagur meeleheide käib minuga kogu aeg kaasas, siis vaated elule ja asjadele annavad mulle ikka ja jälle kinnitust selle kohta, et see meeleheide pole ikka nii suur, et ma mingeid kaalutlemata samme asuksin astuma.
Lihtsalt, kuulates ja vaadates, mis ümberringi toimub, mõeldes iseenda seisu peale, tundub mulle, et mul on midagi väga viga, sest tegelikult peaks meeleheide olema mind juba täiesti enda alla matnud. Aga see, kuidas ma mingites olukordades käitun, mingisugustele situatsioonidele reageerin, näitab mulle väga selgelt kätte, et meeleheitest, sisulisest ja sügavast, on asi ikka väga kaugel.
Aga, võib-olla on asi siiski sisemises distsipliinis, mis ei lase olla vaba, minna kaasa kõige sellega, mis toimub, astuda meeleheitlike ja meeletute tegude rada. Võib-olla oleks abi sellest, kui minustki saaks viimaks korralik alkoholisõber, siis ehk avaneksid uued väravad? Ei tea, ei ole olnud ka tahtmist ja tuju proovida, isegi, kui see mõte vahel tekib. Ja mulle meeldib oluliselt enam see turvaline keskkond, milles ma ringi liigun, võib-olla seetõttu pole aega isegi meeleheitele mõelda, sest kõik kanalid on teiste teemadega hõivatud.
2 kommentaari:
Tasakaalus on asi, kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi :)
Minul on tasakaal vist natuke ühelepoole vildakil, paraku :)
Võib-olla siis tõesti peaks ikka proovima, teiste pealt näen, et see va põlev aine paistab aitavat. Kuigi, kui olen harjunud ilma hakkama saama (ja ilma on ka väga hea ja tunne on õige), siis on vist keeruline mingit uut "suunda" tarvitusele võtta?
Vildakas tasakaal kõlab nagu üks suur elu paradoks - et justkui paigas, aga siiski mitte päriselt.
Postita kommentaar