Terve selle US Open'i olen vaadanud Anett Kontaveidi mänge, alates kvalifikatsiooni algusest. Ja kuigi võit on tulnud võidu järel, ei saa ma väga olla seda meelt, nagu oleks ta mänginud suurepärast tennist. Liiga palju on lihtvigu sees, liiga palju. Jah, pallide äralöömist on samuti palju, aga kui vaadata kasvõi eilset võidumängu, siis 66 kaotatud punktist olid 36 sundimatud vead. Mängupildi poole pealt aga oli eile selgesti näha, kuidas teise seti vastane lihtsalt udutas ära - tõmbas tempo alla, mängis pikki punkte ja see toimis, Anett lihtsalt viimaks ikka eksis ja nõnda kaotaski seti. Aga, Anett on alati rääkinud oma võidutahtest ja seda oli ka eile näha, et see on tal suur, lisaks ka väga hea ja tugev närvikava!
Ja, kui nüüd olla päris objektiivne, siis arenguhüpe, võrreldes veebruaris Tallinnas nähtud mängudega, on olnud väga suur, kiirust ja teravust on oluliselt juurde tulnud, samuti ka vastupidavust. Ja kasutusel on ka kõik need löögid, mille kohta üks minu tutvusringkonnas teadaolev tennisetreener ütleks: "Meil tennises selliseid lööke ei ole!" Ja hea on näha, et sellest tüdrukust, kes aastaid tagasi trenni ajal
naerda lõkerdas ja kõige muuga ennast suuresti lõbustas, on saanud
tõeliselt tennisele keskendunud ja sihikindlalt eesmärkide poole liikuv noor naine. Ega nüüd pole muud, kui vaid kogemusi omandada ja valitud rada pidi edasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar