Kui kevadel kirjutasin sellest, et ma vajan oma ellu kangelasi, siis viimased päevad on mulle kinkinud ühe kangelase juurde.
Jah, see mõte on mu peas küpsenud juba pikalt - kui paari päeva saab pikaks ajaks pidada. Ja nüüd on see mõte selgelt formuleeritud - ma olen saanud ühe uue kangelase oma ellu juurde. Kellegi, kellele siiralt kaasa elada, kellele pöialt pidada. Jah, iseäranis kentsakas võib see asi tunduda kõigile teistele, sest ühiskondlik vaade sellele kangelasele poleks sugugi nii positiivne, nagu see minu oma siin praegu.
Aga, minul on alati oma vaated asjadele ja praegusel hetkel ma tõesti mõtlen: kangelane! Ja mis teeb inimese kangelaslikuks? Eks ikka see, millise vaimujõuga ta ennast elu poolt ette seatud takistustest läbi veab. Minul on pöidlad kõvasti peos, et tal kõigeks selleks vastupidavust jaguks!
Ja alati mõtlen ma oma kangelaste puhul selle peale, et ühiskondlikult jäävad nad suuresti anonüümseks, neid ei tunnusta ega märka keegi. Eks ma püüan siis veidigi omalt poolt panustada, et nad saaksid selle kiituse, mida nad väärt on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar