Eks ma olen sellest ammu aru saanud, et minu muusikaline maitse on keskmisest väga erinev, vähemalt viimasel ajal on see nõnda olnud.
Esimene suur "häirekell" oli see, kui kevadel "Eesti laulu" finaali kuulasin ja mõtlesin, et appi, mis jubedus peaaegu kõik see on ja miks inimesed maksavad raha, et sellist asja suurel hulgal kuulama minna. Sain väga hästi aru, et selle šoki põhjuseks on see muusikaline mull, mille sees ma kulgen, viga ikka minus, ei kelleski teises. Ja maitse üle teatavasti ei vaielda.
See mõte tuli mu juurde tagasi, kui mingi aeg tagasi püüdsin kuulata lugusid, mis said "Eesti Spordi Laulu" finaali. Need lood olid ikka tõeliselt kohutavad, ühed hullemad kui teised ja ma ei suutnud ühtegi neist lõpuni kuulata.
Selle kõige taustal olen siin nüüd viimaste nädalate jooksul olnud võlutud koosluse "Sadamasild" lugudest - enamasti Piret Laikre viis ja Marek Sadama sõnad. Ja vaatan päris suure kurbusega neid numbreid, mida Youtube näitab, kui mitmel korral üht või teist lugu kuulatud on. Numbrid on suhteliselt väikesed ja aru ma sellest ei saa, sest on olemas ilusad meloodiad ja sisukad tekstid. Aga kellele selliseid lugusid ikka vaja on? Mulle küll, minu jaoks nad toimivad, ja veel mõnele, näen ma ka...
Tuleb meelde jaanilaupäeva paiku kuuldud vestlus sellest, kus oli võrdluseks erinevate muusikaliste palade vahel, et see on, nagu toiduga - kas süüa päristoitu või süüa platsikut. Arutlejateks olid moosekandid, kes ise ikka pärismuusikat viljelevad, minu suureks rõõmuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar