reede, 18. september 2015

Süst süütunnet...

Ma tean, mis oli nende lausete eesmärk, ma tean, kuhu nad suunatud olid. Aga ma ei tundnud hetkekski süütunnet, seda, mida mulle sisse süstida prooviti. Põhjus oli imelihtne - mina olin kõiges olnud siiras ja aval, ilma mingite salakavalate plaanide ja tagamõteteta. Sellistel juhtudel võib süütunde ära unustada, see oli see, mis mind selles olukorras päästis.

Muidugi olid need laused suur kompliment, justkui oleks ma osav selles, mida mulle süüks pandi, justkui ma oskaks tahtlikult mingisuguseid tundeid teises inimeses esile kutsuda. Nii naiivne ma ka pole, et ma seda usuks, seda ma tean juba ammu, et mina seesuguseid asju ei oska. Mina oskan teistmoodi, sedasi, nagu enamasti ei toimi. Aga, mõnikord lähevad asjad teisiti, mõnikord on ka minu loomulike tegude tulemus see, milleks teised kasutavad pettust.

Kommentaare ei ole: