Ma saan väga hästi aru, et elu jagab mulle komplimente. Kui ma vaatan enda ümber ringi, siis on see, mis mu ümber toimub, vaid üks suur kompliment, mulle kui inimesele. Nii palju headust, helgust, siirust, soojust, õrnust, ausust, otsekohesust, usaldust, austust.
Muidugi on olemas ka teistsuguseid vaateid, ma tean. Kasvõi see eilne etteheitev väljaütlemine. Mulle, etteheide, miks? Mida on mulle ette heita? Minul endale küll midagi ette heita ei ole ja ka elule ei ole mul midagi ette heita. Ma olen suutnud näha ja ära kasutada kõik oma võimalused. Ja kui ongi ette nähtud see, et ma pean kõiki oma asju saama lühidalt ja intensiivselt, siis las see olla sedasi. Aga etteheiteid pole küll kellelgi õigust mulle teha. Ja minulgi pole kellelegi midagi ette heita, sest igaüks talitab oma parimate oskuste-soovide järgi - ma ei pea siin silmas seda, kui tahtlikult halba soovitakse kellelegi, muus osas on ju tegemist vaid teineteise soovide ja vajaduste valesti tõlgendamistega, muud ei midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar