Vangivalvur, mitte-pättmees ja pättmees, viimase aja valik meestest. Ja hämmastaval kombel on sellest seltskonnast kõige sümpaatsem teadagi kes...
Kas see on see alaline külgetõmme, et naistele meeldivad pahad poisid? Mulle tundub, et asi pole sugugi selles, asi on sootuks muus. Intelligentsuses, eneseväljenduses, suhtumises endasse ja teistesse.
Vangivalvur, olles täiesti aus, ei kõlvanud kuhugi, vähemalt minu arvates. Esmalt muidugi seetõttu, et ma polnud elus veel kohanud sellist täie mõistuse juures olevat inimest, kes ei suuda ennast väljendada (isegi lapsed saavad enese väljendamisega oluliselt paremini hakkama). Lisaks ka seetõttu, et ilmselgelt oli tema elukutsevalik seotud tema olekuga, vajadusega formaalseks üleolekuks, vajadusega kätte maksta selle eest, mis temaga tehtud oli, vajadusega maandada mingeid pingeid, mis olid sisse kogunenud.
Mitte-pättmees (kuigi jutu seest koorus välja, et ega see pätimaailm temagi jaoks võõras pole) oli meelelahutuseks hea küll, aga minu väärtushinnangud on skaala sootuks teises otsas. Mida laiem leht, seda rohkem ma tast mööda vaatan ja välja naeran. Aga, paradoksaalselt, olid sellel kõigel soovitule vastupidised tagajärjed. Mida valjemalt ma ta välja naersin, seda rohkem huvitatud tundus ta olevat.
Ja muidugi siis see pättmees. Sisu rohkem, kui välja näidata tihkab, aga kõik kenasti paigas, vähemalt mulle pakutud vaate kohaselt. Ja üllataval kombel ka seesugune asi, mida vaid vähesed mehed üldse valdavad - kirjalik eneseväljendusoskus, korrektne emakeele (ja miks ka mitte võõrkeelte) kasutamine.
Seesugune põnev vaade elule on mul siis kohe siinsamas puistata. Aga, kõige selle keskel peab minus ikkagi olema midagi, mis meestelt juba esimestel suhtlemishetkedel nõuab, et nad ennast sellel skaalal positsioneeriks, et kohe oleks selge, kuhu neid liigitada. Huumorit kui palju - ja-jah, minu jaoks ülimalt oluline teema, mis peab peaaegu esimese asjana saama välja selgitatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar