Kummaline on vaadata sellist pendeldamist. Suuresti igatsetud anonüümsus ja samas täielik eneseeksponeerimine, ise ja rõhutatult enda esile seadmine. Kas siis tõesti on elu hetked seesugused, et inimese loomus ei saa olla ühelaadne, vaid ikka peab servast serva liikuma? Jääb selline tahan-ei-taha mängu mulje.
Mis ma siin tühja ikka kõrvalt targutan, võiks vist hoopis õppust võtta, peaks ka tegema tahan-ei-taha mängu, siis oleks kõigil lõbusam, viimasel hetkel kõik ümber otsustama ja teises suunas ajama panema.
Aga, keda ma ikka petan, ei ole minust selliste asjade tegijat, liialt palju põhimõtteid on, mida oluliseks pean ja mille järgi talitan, nende valguses tuleb edasi astuda ikka valitud suunas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar