Sattusin täna olukorda, milles mina olin täpselt samapalju süüdi kui teine osapool, mõlemad kanged tegijad, toimetasime omasoodu, kuni oleks võinud tükid taga olla. Aga ei olnud ju, ei juhtunud ju mitte midagi märkimisväärset, kui välja arvata väike riivamine ja rahvusvaheliselt arusaadav žest. Aga, ma ju teadsin, kuidas asjad toimivad ja mul oli õigus - ei mingit märki sellest, mis juhtunud oli. Ise veel mõtlesin, et huvitav, kas mul on oodata üht kõnet ka, eks ma tegelikult mingil määral seda ootasin ka, adrenaliin oli laes nii ehk naa. Siis aga mõtlesin, et asi on ju sedasi, et tegelikult oli teine osapool tekkinud olukorras täpselt samapalju süüdi kui mina ja seetõttu ilmselt ei tulnud ka seda kõnet.
Aga mis siis oleks saanud, kui see kõne olekski olnud-tulnud - üks lõputu asjade selgitamine, ja mille nimel - olematute jälgede nimel. Päevale aga andis kõik toimunu muidugi oma tooni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar