Inimene on ikka rumal ja iseenda tegude tagajärgi ei oska ta näha või neist aru saada. Täna olin jälle ühe seesuguse olukorra tunnistajaks, mille peale ei osanud ma küll muud mõelda, kui et aastatepikkuse töö tulemus on käes. 8-aastane laps on katki mis katki ja lapsevanem otsib süüdlasi kuskilt väljastpoolt ega saa aru, et see kõik on tema enda töö tulemus, õigemini küll see, et ta panustanud pole, et laps on isepäi olnud, ise kasvada püüdnud, ise hakkama saada püüdnud. Tänapäeval, räägitakse, pidavat puberteet varajane olema. Aga 8-aastaselt on vist siiski liiga vara? Või oli see puhas protestivaim...
Ja jälle on minul see roll - panna laps mõtlema, pakkuda talle alternatiivseid mõttesuundi, arutlusi, kuulamist ja mõistmist, mida oma vanemad, tundub, pakkuda ei suuda. Kuidas on see võimalik? Ja siis pole sugugi imestada, et laps teeb kõik selleks, et tähelepanu saada ja on kuri ja tige ja närviline ja mõtleb tõeliselt musti mõtteid... 8-aastase elu peaks olema muretu ja rõõmus, täis usku maailma ja inimeste headusesse, aga kui selles vanuses laps räägib vaid surmast ja tapmisest, siis kuhu üldse edasi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar