Süda on paha

Ei, ei ole see kooli algus, nagu mulle just õpetaja rääkis, et kool pidi olema nagu rasedus, et kestab üheksa kuud ja alguses on ikka süda paha. Ei, see pole sugugi see põhjus, miks mul süda praegu paha on.

See tunne, mis mul siin mingi hetk tagasi peal oli, see võõristus, mida tundsin, selgub nüüd, oli täiesti õige tunne. Mida rohkem ma teada saan, mida rohkem mulle avaneb kaadritagune pilt, seda rohkem läheb mul süda pahaks.

Eks ma saan väga hästi aru, et viga on minus eneses, et ma ei oska mööda vaadata sellest, mis mu silme all esile manatakse, ma võiks ju seda vabalt teha. Samuti võiks ma ju ennast üldse mitte kõigutada lasta, aga see ei tühista seda tülgastust minu sees.

Ja ma saan taaskord aru kuivõrd naiivne ma olen, kuidas ma siiski ootan ja loodan inimestest parimat, kuidas ma tõesti usungi üllastesse eesmärkidesse...

Minu uus auto...

"Sa oled jälle uue auto ostnud!" kõlas lause minu suunas, hääles etteheide...

Ah või sedasi siis... Mina pole uut autot ostnud ja eelminegi autoost oli tingitud sellest, et senine auto läks mahakandmisele, ja ühtegi oma autot pole ma siiani uue vastu välja vahetanud seetõttu, et mul oleks tulnud tuju uut osta, ikka on selle tinginud praktiline vajadus, sest vana auto on ära väsinud või on ta rohkem remondis olnud, kui sõitnud. Täpselt selline seis on minul olnud minu autodega...

Mu elu kõige esimene auto, eksootiline OltCit otse Rumeeniast, läks mahakandmisele, sest ma ei jaksanud temaga enam remondis käia. Siis tuli Nissan Almera, 11 aastat sõitsin ma temaga, kuniks ta kere läbi roostetas. Nüüd siis vahepealne Toyota Avensis, mis oli Nissanist vaid poole aasta jagu uuem, läks siis mahakandmisele, sest avariijärgne taastamine oleks maksnud enam kui "uue" ostmine. Ja praegune auto, mis mul on, on Nissanist veel poole aasta jagu vanem, ehk siis suisa 16 aastat vana.

Aga eks ma tean väga hästi, miks selline etteheide minu suunas lendas, see oli ettevalmistus selleks, mis tulema hakkab. Ma juba tean seda kõike, sest ma ju näen ja mõistan inimesi. Eks siis vaatame, kas "uus" auto või sootuks ehk siiski mõneks ajaks toit laual ja katus peakohal, kuigi mind arvatakse millegipärast õhust ja armastusest elavat. Me elame erinevates elukategooriates ja see, et Sa minust midagi ei tea, ei anna Sulle mingit õigust välja tulla seesuguste avaldustega. Ja pealegi on Sul olnud võimalus süveneda ja uurida ja püüda mõista, aga seda võimalust Sa kasutanud pole. Aga, las ta jääb, ma olen oma 16-aastase autoga väga rahul ega vaja uut, ja peaasi, et ma seda ise tean. Torked sellel teemal aga panevad lihtsalt hämmelduma!

PS Ja päris uut autot pole mul kunagi olnud, kõik ikka minu jaoks uued, kellegi teise vanad...

Hea, et nii läks!

Ma mõtlesin, et mul tuleb sellest kõigest kõnelda. Ma mõtlesin ja samas tahtsin, et ma ei peaks seda tegema. Ja vahel on ikka niimoodi, et mõtted saavad tõelisuseks. Ja mul on hea meel, et see asi nii läks. Et ma ei pidanudki rääkima, et see asi ei kuulunudki jagamisele. Tore, hea, vahva! See asi võikski nõndamoodi jääda!

Mulle meeldivad eesti mehed!

Eelmisel laupäeval oli mul võimalus kuulata üht arutlust, kus eesti mehed (minu arvates üks parim "väljavõte" eesti meestest) arutasid miskipärast sel teemal, et kas ikka eesti mehed on head või on välismaised paremad. Kuigi mina oleksin sel hetkel, ainsa naisterahvana ja just äsjase kogemuse najal olnud ilmselt parim inimene sõna sekka ütlema, ei suutnud ma reageerida, ei tundnud ma, et mul oleks midagi sellel teemal kaasa rääkida...

Nüüd, nädal hiljem, võiksin sellest jutuajamisest osa võtta küll. Praeguseks on mul selge seisukoht välja kujunenud. Mitte, et ma seda poleks enne teadnud, eesti mehed on mulle ikka meeldinud, aga nüüd korraga olen ma selles rohkem veendunud, kui kunagi varem.

Ja põhjus on eesti mehe olemuses, mis on ilmselt eesti naisele hingelähedane, sobiv ja kõige paremini klappiv. Eks ma võin ju siinkohal tõdeda, et ega rahvus ei määra midagi, et iga rahvuse hulgas on igasuguseid tegelasi, aga minu praegune vaade on ikkagi see, et eesti mehed mulle meeldivad, väga!

Mida Sa vajad?

Iga kord Sa tuled mu juurde, kui Sul häda käes on. Siis ma kuulan ja lohutan Sind ja ikka aitan nii, nagu jõuan-jaksan. Ja siis Sa muudkui räägid ja räägid ja mina muudkui kuulan ja räägin ka veidi. Ja siis ütled Sa selliseid sõnu, et ma olen väga oluline inimene Sinu elus. Tore teada, aga mina oma iroonilis-sarkastilises maailmapildis ei saa jätta küsimata küsimust, et miks siis pean ometi mina olema see, kes kontakti otsib, miks ei leia Sa ise mu telefoninumbrit üles, ei võta kätte ja ei helista? Mis takistab Sul seda tegemast?

Ja kui Sa siis jälle mu juurde tuled, siis ma tahaks teada: "Mida Sa vajad? Mida Sa minult vajad?" Ma ei saa aru, ühest küljest muidugi mõistan ma seda, et kui pole suurt sõpru ja lähemat suhtlusringkonda, siis ikka on vaja kedagi, kellega rääkida, asjadest, aga teisest küljest ei saa ma aru, et miks mina peaks sedasi varnast võtta olema. Eks mu maailmapäästja loomus muidugi soosib seesugust lähenemist, aga kui küsida nii sisuliselt, siis mida Sa vajad, minult, kes ma olen tegelikult sootuks teisest maailmast.

Tulemus ongi käes...

Inimene on ikka rumal ja iseenda tegude tagajärgi ei oska ta näha või neist aru saada. Täna olin jälle ühe seesuguse olukorra tunnistajaks, mille peale ei osanud ma küll muud mõelda, kui et aastatepikkuse töö tulemus on käes. 8-aastane laps on katki mis katki ja lapsevanem otsib süüdlasi kuskilt väljastpoolt ega saa aru, et see kõik on tema enda töö tulemus, õigemini küll see, et ta panustanud pole, et laps on isepäi olnud, ise kasvada püüdnud, ise hakkama saada püüdnud. Tänapäeval, räägitakse, pidavat puberteet varajane olema. Aga 8-aastaselt on vist siiski liiga vara? Või oli see puhas protestivaim...

Ja jälle on minul see roll - panna laps mõtlema, pakkuda talle alternatiivseid mõttesuundi, arutlusi, kuulamist ja mõistmist, mida oma vanemad, tundub, pakkuda ei suuda. Kuidas on see võimalik? Ja siis pole sugugi imestada, et laps teeb kõik selleks, et tähelepanu saada ja on kuri ja tige ja närviline ja mõtleb tõeliselt musti mõtteid... 8-aastase elu peaks olema muretu ja rõõmus, täis usku maailma ja inimeste headusesse, aga kui selles vanuses laps räägib vaid surmast ja tapmisest, siis kuhu üldse edasi?

Rõõmu kui palju...

Nii tore on, kui rõõmu on... Nii tore, kui on sõpru, kelle toimetustele kogu hingest kaasa elada, kuulata, kuidas nad on ärevuses oma järgmise elusammude eel ja kuidas nad pelgavad ja kuidas nad siis ennast motiveerivad, et need asjad, mis nad teevad, on head vaja vajalikud... Nii tore, kui on sõpru, kes siiralt rõõmustavad selle üle, kuidas mul läheb...

Tõesti on tore, kui on nõnda palju rõõmu ja ärevust ühes päevas. Sellises päikeselises päevas, nagu meil siin täna on...

Poliitikute tore elu

Lugesin interneidisest pealkirja, et Leedu president ja peaminister lähevad vaatama korvpalli EMi finaalmängu ja hakkasin mõtlema, et küll see poliitikute elu on ikka vahva, muudkui aga paarutad ühelt sündmuselt teisele, elad omadele kaasa, kõik korraldatakse su eest ära ja sul pole vaja muud teha, kui vaid öelda, et sinna tahaks ma minna. Kuidagi kummaline tundub see värk, kuidagi kummaline. Praegu, siin. Prioriteedid tunduvad paigast ära olevat, muud ei miskit.

Stseen minu elust...

Astus ligi meesolevus. Tutvustas ennast. Küsis, mis on minu nimi. Ma siis ütlesin, mis minu nimi on. Järgmisena küsis ta, kas mul meest ei ole. Olin tõesti sel hetkel üksi ja ei osanud talle isegi selle peale vastata miskit. Ja siis ütles ta, et ta tuleb siis minu poole. Mina siis vastu, et ega ikka ei tule küll. Tema siis kohe oli pakkumas alternatiivset lahendust, et istume siis rongi peale ja lähme tema poole. Eks ma siis selgitasin, et mul on vähe teistsugune päevaplaan paigas...

Vaat sedamoodi siis asjalood, kohe asja juurde, ei mingit keerutamist, ei mingit ümbernurga juttu. Stseen minu elust...

Inimestel on kummaline maitse!

Eks ma olen sellest ammu aru saanud, et minu muusikaline maitse on keskmisest väga erinev, vähemalt viimasel ajal on see nõnda olnud.

Esimene suur "häirekell" oli see, kui kevadel "Eesti laulu" finaali kuulasin ja mõtlesin, et appi, mis jubedus peaaegu kõik see on ja miks inimesed maksavad raha, et sellist asja suurel hulgal kuulama minna. Sain väga hästi aru, et selle šoki põhjuseks on see muusikaline mull, mille sees ma kulgen, viga ikka minus, ei kelleski teises. Ja maitse üle teatavasti ei vaielda.

See mõte tuli mu juurde tagasi, kui mingi aeg tagasi püüdsin kuulata lugusid, mis said "Eesti Spordi Laulu" finaali. Need lood olid ikka tõeliselt kohutavad, ühed hullemad kui teised ja ma ei suutnud ühtegi neist lõpuni kuulata.

Selle kõige taustal olen siin nüüd viimaste nädalate jooksul olnud võlutud koosluse "Sadamasild" lugudest - enamasti Piret Laikre viis ja Marek Sadama sõnad. Ja vaatan päris suure kurbusega neid numbreid, mida Youtube näitab, kui mitmel korral üht või teist lugu kuulatud on. Numbrid on suhteliselt väikesed ja aru ma sellest ei saa, sest on olemas ilusad meloodiad ja sisukad tekstid. Aga kellele selliseid lugusid ikka vaja on? Mulle küll, minu jaoks nad toimivad, ja veel mõnele, näen ma ka...



Tuleb meelde jaanilaupäeva paiku kuuldud vestlus sellest, kus oli võrdluseks erinevate muusikaliste palade vahel, et see on, nagu toiduga - kas süüa päristoitu või süüa platsikut. Arutlejateks olid moosekandid, kes ise ikka pärismuusikat viljelevad, minu suureks rõõmuks.

Süst süütunnet...

Ma tean, mis oli nende lausete eesmärk, ma tean, kuhu nad suunatud olid. Aga ma ei tundnud hetkekski süütunnet, seda, mida mulle sisse süstida prooviti. Põhjus oli imelihtne - mina olin kõiges olnud siiras ja aval, ilma mingite salakavalate plaanide ja tagamõteteta. Sellistel juhtudel võib süütunde ära unustada, see oli see, mis mind selles olukorras päästis.

Muidugi olid need laused suur kompliment, justkui oleks ma osav selles, mida mulle süüks pandi, justkui ma oskaks tahtlikult mingisuguseid tundeid teises inimeses esile kutsuda. Nii naiivne ma ka pole, et ma seda usuks, seda ma tean juba ammu, et mina seesuguseid asju ei oska. Mina oskan teistmoodi, sedasi, nagu enamasti ei toimi. Aga, mõnikord lähevad asjad teisiti, mõnikord on ka minu loomulike tegude tulemus see, milleks teised kasutavad pettust.

Kas tuleb ka kolmas?

On ütlemine, et kaks ilma kolmandata ei jää. Mina nüüd siis huviga ootan - et kas tuleb ka kolmas. Ja kui tuleb see kolmas, mis siis juhtuma hakkab? Sest siis läheb elu ju suisa põnevaks. Ja arvestades, missugused on olnud need esimesed kaks, peab see kolmas oodatav olema vähemalt samast klassist.

Ja kui seda kolmandat ei tulegi, pole ka suurt lugu. Kaks on juba hulgaliselt, oluliselt enam, kui mitte ühtegi - kui me siin piirväärtustega askeldama hakkaks, oleks see mitte ühtegi null ja kaks selles vaates täiesti lõpmatus. Ka üks oleks juba lõpmatus olnud - kõik sõltub sellest, kuidas asjadele otsa vaadata, millise mätta otsast neid kaeda.

Kasutamata võimalused

See mõte käis mu peast läbi juba paar päeva tagasi. Kuidas saavad inimesed endale lubada seda luksust, et nad ei kasuta neile antud võimalusi ära? Pole siis imestada, et mina, kes ma ikka ja jälle mingitele asjadele ei ütlen, lõpuks ikkagi tegelen nende asjadega, mille jaoks kellelgi teisel soovi-aega-tahtmist pole. Kuigi, olles juba eitava vastuse andnud, olen ju ikka olnud veendunud, et need asjad lähevad minust mööda.

Aga eks minul on teiste inimeste kasutamata võimaluste tõttu jälle suuremad võimalused, mulle avanevad uued uksed. Ja tõesti, see, millest olen ammu juba aru saanud, et parimaks reklaamiks on hästi tehtud töö, toimib suurepäraselt. Midagi enamat polegi vaja, sellest juba ainuüksi piisab. Seetõttu tullakse ikka ja jälle tagasi, isegi siis, kui oled vahepeal keeldunud pakutavatest võimalustest.

Ja ikka ja aina jõuavad minuni need asjad, mille puhul on antud lubadusi, mida pole peetud, on tehtud asju üle jala ja lohakalt, tähtaegadest kinni pidamata. Need on need kasutamata võimalused, mida mul siis on võimalik kasutada.

Mis see siis nüüd oli?

Kui on midagi, mis on ja millele nime ei oska leida, siis mis see siis on? Mul on just üks seesugune asi siin lahata. Midagi mis oli, aga mis asi ta täpselt oli, sellest ma aru ei saa. Ma ei suuda seda lahterdada ega määratleda. Ja selle peale tekibki mul küsimus: kas alati ikka peab, kas alati tuleb kõigele nimi anda? Ma tõesti ei tea, mis ja miks. Ma tean vaid ühte asja - ma tundsin puudust sellest, et mul ei olnud öösel koju jõudes seda võimalust, et ma oma õnnelikust kojujõudmisest oleksin saanud teada anda. Nõnda võib siis mõnikord minna...

Et ma mitte kunagi ei unustaks...

Kui mul peakski meelest ära minema, siis ikka ja aina tuletakse mulle seda meelde, et ma ei unustaks:

https://www.youtube.com/watch?v=cAenM54iHNs

Vaid üks lause...

Ma olen seda varemgi kogenud. Seda, kuidas vaid üks lause võib kõike muuta, võib kõik teistsuguseks teha. Nõnda läks see ka sel korral. Laususin vaid ühe lause ja see toimis. See, et ma imetlesin seda, mida olin kuulnud, ja ka oma imetlust väljendasin, avaldas mõju. Sügavat ja püsivat. Sel hetkel ei olnud sellest veel midagi aru saada, see kõik selgus alles hiljem - et mõju avaldus ja tulemust polnud vaja kaua oodata.

Hämmastav on ikka see elu, see, kuidas väikestest asjadest saavad alguse mingid oluliselt suuremad asjad, kuidas ühest pisiasjast võib sõltuda kõik muu...

Sai ka ise aru...

Inimene, kes ikka on olnud libekeelne, ikka püüdnud "müügijuttu" ajada ka siis, kui selleks pole mingit vajadust, hakkas ka seekord selle kõigega taaskord pihta. Ja siis, kui ma ikka ei reageerinud, pigem ironiseerisin, vältisin ja tõrjusin, sai ta ka ise lõpuks aru. Sellest, mida ma temast arvan, sellest, kui võlts ja vale on see kõik. See, kui õige mu arvamus oli, selgus muidugi alles hiljem - sain taaskord kinnitust, et suured sõnad, aga mitte ühtegi tegu.

Komplimendid elult

Ma saan väga hästi aru, et elu jagab mulle komplimente. Kui ma vaatan enda ümber ringi, siis on see, mis mu ümber toimub, vaid üks suur kompliment, mulle kui inimesele. Nii palju headust, helgust, siirust, soojust, õrnust, ausust, otsekohesust, usaldust, austust.

Muidugi on olemas ka teistsuguseid vaateid, ma tean. Kasvõi see eilne etteheitev väljaütlemine. Mulle, etteheide, miks? Mida on mulle ette heita? Minul endale küll midagi ette heita ei ole ja ka elule ei ole mul midagi ette heita. Ma olen suutnud näha ja ära kasutada kõik oma võimalused. Ja kui ongi ette nähtud see, et ma pean kõiki oma asju saama lühidalt ja intensiivselt, siis las see olla sedasi. Aga etteheiteid pole küll kellelgi õigust mulle teha. Ja minulgi pole kellelegi midagi ette heita, sest igaüks talitab oma parimate oskuste-soovide järgi - ma ei pea siin silmas seda, kui tahtlikult halba soovitakse kellelegi, muus osas on ju tegemist vaid teineteise soovide ja vajaduste valesti tõlgendamistega, muud ei midagi.

Üks fraas ühest laulust...

Mu peas kummitab see fraas: "Some hearts, they just have it so easy..." Kui mõne jaoks on südameasjad nii lihtsad, siis miks on jälle teised, kelle jaoks kõik on keeruline? Ja ikka ja aina on see nõnda nende jaoks, kes on väärt kõike head ja ilusat. Miks siis elu jagab neile kõike muud? Väikesed asjad hakkavad rolli mängima, panevad märkama ja tähele panema, hindama ja väärtustama. Elada vaid hetkes, tekib filosoofiline tahe toimetamiseks. Muudmoodi pole lihtsalt võimalik, teisiti see asi ei toimi.

Skaala erinevad otsad

Skaala kaks erinevat otsa, said omavahel kokku. Mõnikord juhtub nii, üks juhus miljonist. Üks serv ühes otsas ja teine serv teises otsas ja siis ühel saatuslikul ajahetkel, kohtuvad nad omavahel. Mis juhtub selle skaalaga siis, et selline asi üldse võimalikuks osutub. Ühel midagi liiga palju, teisel midagi liiga vähe. Aga kokku said need skaala erinevad otsad siiski puuduse käes, see oli ühine, see oli see, mis skaala erinevad otsad tühistas.

Ja ometi oleks see kõik võinud olla teisiti, need skaala otsad oleksid võinud kokku saada külluses. Aga, see poleks võimalik, see poleks mõeldav. Siis ei oleks neid skaala erinevaid otsi teineteise jaoks olemaski, nad ei näeks teineteist, igaüks omas otsas, vaatega vaid sellele jupile, mis on skaala keskosa poole - ühel vaade alla, teisel vaade üles.

Sa lendad mu unedes

Ma olin Sind oodanud,
oma unedesse, uitama,
ja nüüd Sa siis tulid,
äratasid mind keset ööd,
et ma mäletaks Sind,
oma unedest,
seda, kuidas Sa seal
ringi lendad,
seda, kuidas Sa seal
oled hõljumas,
seda, kuidas Sa seal
oled täis õhinat,
seda, kuidas Sa seal
saad olla vaba,
just nõnda,
nagu tahad...

See oli täiesti metsik!

See, kuidas tunded seest läbi käisid, oli täiesti metsik. Ma ei ole veel kunagi tundnud, et ma nii intensiivselt oleks tunnetanud kõike toimuvat. Ja minul on ju kõik veel lihtne, vägagi. Ma ei suuda ette kujutada, mis toimus teise inimese sees, kui juba mina nii metsikult läbi sain võetud kõige selle sees. Aga, loodetavasti oli see hea, loodetavasti oli sellest abi, loodetavasti aitab see edasi minna, loodetavasti, tormi vaibudes, saabub veidigi rahu, vaikust ja tasakaalu.

Nii sügavalt seest läbi kammida võivad ainult väga ehedad ja siirad tunded. Nii sügavalt seest läbi võivad kammida ainult väga puhtad mõtted ja soovid. Nii sügavalt seest läbi võivad kammida ainult avali hingega tehtavad asjad.

Läks, nagu alati

Me kõik oleme oma elus läbi elanud neid hetki - kui loodad, soovid parimat, aga tulemuseks on ikka see, et võib tõdeda, et läks, nagu alati. Nõnda on see ka praegusel juhul - headest soovidest ja kavatsustest astus elu üle ja tõmbas neile vee peale. See, et inimene selle kõige sees sipleb ja püüab ellu jääda, ei lähe elule korda.

Kuidas küll seesuguseid olukordi vältida? Kuidas küll mitte olla sama lõhkise küna ees, ikka ja aina? Kuidas leida teine tee? Kuidas näha tulevikku ette?

Vastuseid neile küsimustele pole olemas, sest kui hästi me ka ei mõtleks ega plaaniks ega kavandaks ega kavatseks, tuleb meil kõigil ikka tõdeda, et elu jõuab meist ikka ette ja korraldab asjad nõnda, nagu tema seda parajasti tahab.

Ei taha pikemalt rääkida...

Ma tõesti ei taha sellest kõigest rääkida, ei pikemalt, ei lühemalt. Üldsegi mitte ei taha ma sellest rääkida. Ja palun, säästke mind, ärge küsige. Küll tuleb aeg, mil ma sellest kõigest räägin, siis, kui ma olen valmis. Praegu aga vajan ma aega ja vaikust ja eraldatust. Võib-olla ma siiski saan olla, nii, nagu ma tahan. Lootust ju on?

Lisandunud kangelane

Kui kevadel kirjutasin sellest, et ma vajan oma ellu kangelasi, siis viimased päevad on mulle kinkinud ühe kangelase juurde.

Jah, see mõte on mu peas küpsenud juba pikalt - kui paari päeva saab pikaks ajaks pidada. Ja nüüd on see mõte selgelt formuleeritud - ma olen saanud ühe uue kangelase oma ellu juurde. Kellegi, kellele siiralt kaasa elada, kellele pöialt pidada. Jah, iseäranis kentsakas võib see asi tunduda kõigile teistele, sest ühiskondlik vaade sellele kangelasele poleks sugugi nii positiivne, nagu see minu oma siin praegu.

Aga, minul on alati oma vaated asjadele ja praegusel hetkel ma tõesti mõtlen: kangelane! Ja mis teeb inimese kangelaslikuks? Eks ikka see, millise vaimujõuga ta ennast elu poolt ette seatud takistustest läbi veab. Minul on pöidlad kõvasti peos, et tal kõigeks selleks vastupidavust jaguks!

Ja alati mõtlen ma oma kangelaste puhul selle peale, et ühiskondlikult jäävad nad suuresti anonüümseks, neid ei tunnusta ega märka keegi. Eks ma püüan siis veidigi omalt poolt panustada, et nad saaksid selle kiituse, mida nad väärt on!

Pühendusega...

Et Sa iial tinaseks nööbiks ei hakkaks!!!

Mitmekülgne löögiarsenal

Ma poleks arvanud, et mu teadmised võivad olla nii mitmekülgsed. Tõesti poleks seda sugugi arvanud. Eilses trummitunnis tuli see välja - kui mulle selgitati, kuidas tuleks trummipulgaga trumme lüüa, siis koorusid välja kõik minu teadmised erinevatest reketiga mängitavatest spordialasest - eks ikka suur kolmik nimega tennis, sulgpall ja lauatennis. Ja tõesti, ma tean, vähemalt teoreetiliselt, kõigi nende alade löökide tehnikat - mis peab liikuma, mis peab paigal seisma. Ja nüüd mõtlengi, et mul on ikka väga mitmekülgne löögiarsenal, eraldi boonuseks on muidugi see, et nii parema kui ka vasaku käe peale on need siis laiali jagatud. Aga, kärbsepiitsaga toimetamist, nagu vaja oli, pole mul juba aastaid ette tulnud, pole miskeid kärbseid, keda piitsutada.

Veidi elevust jahutades

Terve selle US Open'i olen vaadanud Anett Kontaveidi mänge, alates kvalifikatsiooni algusest. Ja kuigi võit on tulnud võidu järel, ei saa ma väga olla seda meelt, nagu oleks ta mänginud suurepärast tennist. Liiga palju on lihtvigu sees, liiga palju. Jah, pallide äralöömist on samuti palju, aga kui vaadata kasvõi eilset võidumängu, siis 66 kaotatud punktist olid 36 sundimatud vead. Mängupildi poole pealt aga oli eile selgesti näha, kuidas teise seti vastane lihtsalt udutas ära - tõmbas tempo alla, mängis pikki punkte ja see toimis, Anett lihtsalt viimaks ikka eksis ja nõnda kaotaski seti. Aga, Anett on alati rääkinud oma võidutahtest ja seda oli ka eile näha, et see on tal suur, lisaks ka väga hea ja tugev närvikava!

Ja, kui nüüd olla päris objektiivne, siis arenguhüpe, võrreldes veebruaris Tallinnas nähtud mängudega, on olnud väga suur, kiirust ja teravust on oluliselt juurde tulnud, samuti ka vastupidavust. Ja kasutusel on ka kõik need löögid, mille kohta üks minu tutvusringkonnas teadaolev tennisetreener ütleks: "Meil tennises selliseid lööke ei ole!" Ja hea on näha, et sellest tüdrukust, kes aastaid tagasi trenni ajal naerda lõkerdas ja kõige muuga ennast suuresti lõbustas, on saanud tõeliselt tennisele keskendunud ja sihikindlalt eesmärkide poole liikuv noor naine. Ega nüüd pole muud, kui vaid kogemusi omandada ja valitud rada pidi edasi minna.

Piitsa, piitsa ja veelkord piitsa - kõik puha präänikud!

Täna oli tõesti erakordne päev. Ei juhtu just sageli olema selliseid päevi, kus on mitu asja, mida esimest korda elus teed. Lisaks luule tõlkimisele kuulus minu tänasesse päeva ka esmakordne trummide mängimine ja minu mäletamist mööda ka minu esimene teadlik pilliõppimistund üldse. Ja kokkuvõtvalt võiks öelda: piitsa, piitsa ja veelkord piitsa! Ehk just seesuguse õppetunni sain ma sellest kogemusest, mille üks mu armas inimene mulle sünnipäevaks kinkis.

Ja trummar võiks minust saada küll, aga selline taustatrummar, ise ma vist ei suudaks/jaksaks/oskaks seda kõike vedada, aga ansamblis mängida võib-olla küll. Kogemus iseenesest oli aga väga väärt, nüüd võib juhtuda, et üks trummar, keda tean, peab oma trummidega vähe tähelepanelikum olema, sest mina võin talle märkamatult vallutada koha tema trummide taga.

Let the beat rule!

Luule tõlkimine

Seesugust asja, nagu seda on luule tõlkimine, polnud ma veel kunagi teinud - täna siis oli esimene kord. Ja kuigi luule polnud teab mis keeruline, võttis see mõne luuletuse inglise keelde panemine ikka päris läbi. Ja ma isegi ei tegelenud riimidega, püüdsid vaid sisu ümber jutustada. Ühel hetkel siis lihtsalt lõpetasin tänaseks selle tegevuse ära, sest lihtsalt ei jaksanud enam. Mõned luuletused veel jäid, aga loodetavasti lähevad need, mis juba välja valisin ja ümber jutustasin, kasutusse, siis on vähemalt mingigi abi sellest toimetamisest.

Ja kuigi ma riimide ja rütmiga ei tegelenud, oli hämmastav avastada, et mõned laused hakkasid ka inglise keeles luuleliselt kõlama.

Et siis alles nüüd?

Leidsin hommikul on telefonist sõnumi, mille sisu tundus esmapilgul täiesti normaalne, aga kui ma hiljem selle peale mõtlema hakkasin, siis oli see ikka tõesti jabur. Lugu siis seesugune, et paluti mult infot, et kas ma tean, miks üks inimene esmaspäevast saati oma telefonile ei vasta, et kus ta on või kas ma läheksin ja vaataksin järele, kas temaga on kõik korras. Eks ma esimese hooga siis kontrollisin üle, kas asjad on nii, nagu mina teadsin neid olevat - et inimene on reisile läinud. Sain siis selle kõik üle kontrollitud, kinnituse selle kohta, et tõesti inimene on reisil ja info ka edastatud, kui alles asja tuumale pihta sain - et siis alles nüüd, reedel, kui esmaspäevast saati on proovitud, tuli mõte, et küsiks üle või selgitaks välja, mis toimub.

Ja kuigi selles kõiges oli palju irooniat (et kuidas nüüd äkki tuntakse puudust inimesest, kelle vastu pole pikalt huvi tuntud), siis jätan selle praegu kõrvale, sest olin seesugusest vaatest olukorrale lihtsalt rabatud.

Mis oleks saanud?

Sattusin täna olukorda, milles mina olin täpselt samapalju süüdi kui teine osapool, mõlemad kanged tegijad, toimetasime omasoodu, kuni oleks võinud tükid taga olla. Aga ei olnud ju, ei juhtunud ju mitte midagi märkimisväärset, kui välja arvata väike riivamine ja rahvusvaheliselt arusaadav žest. Aga, ma ju teadsin, kuidas asjad toimivad ja mul oli õigus - ei mingit märki sellest, mis juhtunud oli. Ise veel mõtlesin, et huvitav, kas mul on oodata üht kõnet ka, eks ma tegelikult mingil määral seda ootasin ka, adrenaliin oli laes nii ehk naa. Siis aga mõtlesin, et asi on ju sedasi, et tegelikult oli teine osapool tekkinud olukorras täpselt samapalju süüdi kui mina ja seetõttu ilmselt ei tulnud ka seda kõnet.

Aga mis siis oleks saanud, kui see kõne olekski olnud-tulnud - üks lõputu asjade selgitamine, ja mille nimel - olematute jälgede nimel. Päevale aga andis kõik toimunu muidugi oma tooni.

Tahan, ei taha...

Kummaline on vaadata sellist pendeldamist. Suuresti igatsetud anonüümsus ja samas täielik eneseeksponeerimine, ise ja rõhutatult enda esile seadmine. Kas siis tõesti on elu hetked seesugused, et inimese loomus ei saa olla ühelaadne, vaid ikka peab servast serva liikuma? Jääb selline tahan-ei-taha mängu mulje.

Mis ma siin tühja ikka kõrvalt targutan, võiks vist hoopis õppust võtta, peaks ka tegema tahan-ei-taha mängu, siis oleks kõigil lõbusam, viimasel hetkel kõik ümber otsustama ja teises suunas ajama panema.

Aga, keda ma ikka petan, ei ole minust selliste asjade tegijat, liialt palju põhimõtteid on, mida oluliseks pean ja mille järgi talitan, nende valguses tuleb edasi astuda ikka valitud suunas.

Võib Aafrikasse jõuda...

Selle miljoni roosi laulu tõttu sattusin Youtube'is ringi hulkuma ja juhtus ette selline lugu, mis praegusel hetkel tundub kuidagi iseäranis asjakohane (alltekste võib selle loo juurde mõelda hulgaliselt, loomulikult, igaüks oma rikutuse astmest lähtuvalt):

Humoristid on mulle ikka meeldinud!

Jah, "juriidiliselt" on kõik ju korrektne. Pole olnud ühtegi lubadust, mida pidada. Mina vaid, naiivne, nagu ma olen, lugesin välja rohkem, kui öeldi. Eeldamine, teatavasti, on kõigi ämbrite ema ja nõnda mina siis kolistangi järjekordse ämbri serval.

Aga, kui see kõik nüüd kõrvale jätta, siis humoristid on mulle alati meeldinud, iseäranis need, kes oskavad peent huumorit teha, seesugust, millesarnast esmapilgul kuidagi oodata ei oska, aga mis siis aja jooksul kenasti välja koorub. Õnneks näen ma selles tõesti kõiges peent huumorit, mitte midagi rohkemat, seetõttu olen päris kenasti lõbustatud, kuigi mu reaktsioon võiks olla sootuks teistsugune.

Ja ikka ja alati olen humoristide poolt, selliseid inimesi on elus ikka vaja, sest muidu oleks see kulgemine väga igav.

Peaks vist taaskord...

... uudiste lugemise ära lõpetama. Pealkirjad, mida tänane ajakirjandus pakub on ikka nii humoori valdkonda kuuluvad, et kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et asjalood tõesti nõnda võivad olla.

Näiteks esimene teema: president nõuab, et erakonnad esitaksid oma seisukohad Vao tulekahju teemal. Milleks see veel vajalik on? Ja miks peaks president seesuguse nõudmisega välja tulema? Kas sellistes asjades arvamuse avaldamine ei ole poliitilisel maastikul normaalne tegevus? Ja ajakirjanikud ju ikka käivad ühe poliitiku juurest teise juurde, et saada nende seisukohti-arvamusi teada, ega see tänase teemagi puhul teistmoodi ole.

Teine teema, mis mind lausa valjul häälel naerma pani, oli see, et Swedbank annab riigile soovitusi, et riik peaks rohkem ehitama. Mis mõttes üks pank ütleb riigile, et me siin vaatasime, et liiga vähe toimetad selles valdkonnas ja nõnda me siis otsustasime, et anname suunavaid vihjeid, tuletame meelde, et võiksid ikka rohkem panustada.

Kolmas tore teema, mis oluliselt muigama pani oli teema, kus pank avaldas populaarseimad PIN-koodid. Mis mõttes pank teab kasutajate PIN-koode? Need peaks ju olema ainult kasutaja ise, kasutajale on ju suisa pandud kohustus neid salajas hoida, aga miks ja kuidas teab neid pank, see jääb segaseks.

See on vaid väike valitud päevakildudest, aga selle huumori kõrval on muidugi ka teemasid, mis ajavad kurjaks ja teevad kurvaks. 

Ja nõnda tekib mul taaskord see tahtmine, et tuleb teha paus, uudised oma elust välja lülitada, olen seesugust elu juba praktiseerinud, miskid ajad tagasi ja tõesti oli hea ja rahulik olla, olulisem info tuli ikka läbi, inimesed ikka rääkisid päevakajalistest teemadest.

Aga, põhjus, miks see kõik üldse teemaks tuli, oli sootuks teisest ooperist - ühte uudist lugedes hakkas peas kõlama:

Kolm meest skaalal

Vangivalvur, mitte-pättmees ja pättmees, viimase aja valik meestest. Ja hämmastaval kombel on sellest seltskonnast kõige sümpaatsem teadagi kes...

Kas see on see alaline külgetõmme, et naistele meeldivad pahad poisid? Mulle tundub, et asi pole sugugi selles, asi on sootuks muus. Intelligentsuses, eneseväljenduses, suhtumises endasse ja teistesse.

Vangivalvur, olles täiesti aus, ei kõlvanud kuhugi, vähemalt minu arvates. Esmalt muidugi seetõttu, et ma polnud elus veel kohanud sellist täie mõistuse juures olevat inimest, kes ei suuda ennast väljendada (isegi lapsed saavad enese väljendamisega oluliselt paremini hakkama). Lisaks ka seetõttu, et ilmselgelt oli tema elukutsevalik seotud tema olekuga, vajadusega formaalseks üleolekuks, vajadusega kätte maksta selle eest, mis temaga tehtud oli, vajadusega maandada mingeid pingeid, mis olid sisse kogunenud.

Mitte-pättmees (kuigi jutu seest koorus välja, et ega see pätimaailm temagi jaoks võõras pole) oli meelelahutuseks hea küll, aga minu väärtushinnangud on skaala sootuks teises otsas. Mida laiem leht, seda rohkem ma tast mööda vaatan ja välja naeran. Aga, paradoksaalselt, olid sellel kõigel soovitule vastupidised tagajärjed. Mida valjemalt ma ta välja naersin, seda rohkem huvitatud tundus ta olevat.

Ja muidugi siis see pättmees. Sisu rohkem, kui välja näidata tihkab, aga kõik kenasti paigas, vähemalt mulle pakutud vaate kohaselt. Ja üllataval kombel ka seesugune asi, mida vaid vähesed mehed üldse valdavad - kirjalik eneseväljendusoskus, korrektne emakeele (ja miks ka mitte võõrkeelte) kasutamine.

Seesugune põnev vaade elule on mul siis kohe siinsamas puistata. Aga, kõige selle keskel peab minus ikkagi olema midagi, mis meestelt juba esimestel suhtlemishetkedel nõuab, et nad ennast sellel skaalal positsioneeriks, et kohe oleks selge, kuhu neid liigitada. Huumorit kui palju - ja-jah, minu jaoks ülimalt oluline teema, mis peab peaaegu esimese asjana saama välja selgitatud.