Laupäev, 30. juuli 2011

You must be kidding!

Oli siin üks situatsioon, kus üks inimene rääkis oma murest. Inimene, kelle mured mulle ammu enam korda ei lähe. Enam ei lähe tema mured mulle korda sellepärast, et kui need kunagi korda läksid, siis seda hoolivust kuritarvitati.

Nüüd oli käes järgmine hetk, kus kerkis teravaid teemasid ja sai räägitud sellest, kuidas mina seda inimest aidanud olen. Ja siis, ilmselge suunaga, et ma pole piisavalt teinud, tuli lause:

Ja ma ei näe, et see minu räägitud mure lahenenud oleks?!

No tõesti, see on ikka paras naljahetk küll, et tahaks küsida: you must be kidding, right? Kuidas saab inimese, kellel ei ole minuga hetkel kõige paremad suhted, arvata, et mina asun lahendama tema muresid? Kuidas saab inimene, kes ilmselgelt teab, et ta on just saanud hakkama järjekordse usalduskriisi loomisega, üldse välja öelda selliseid sõnu? Vastus nendele küsimustele on: väga lihtsalt, imekergelt, sest ülbust jääb ülegi.

/Ma ei hooli sellest, et minust nende sõnade ja teiste väljaöeldud sõnade põhjal saab südametu inimene - miks ma peaks olema südamlik inimese vastu, kes ise hetkekski südamlik olla ei oska./

Ahjaa, üks asi veel. Kas inimesed elavadki ilmas teadmisega, et kõik teised inimesed on selleks ilma loodud, et nende mured ära lahendada. Ehk võtaks mõnikord ka initsiatiivi ja teeks ise midagi?

Kommentaare ei ole: