Mul on viimasel ajal olnud kaks võimalust kõrvalt näha ja kuulata seda, millest räägivad omavahel tänapäeva lapsed. Ja ma olen olnud pehmelt öeldes üllatunud olnud. Eks see ole ikka ehmatav kogemus, kui saad laste jutte kuulates aru, milline naiivne ja pealtnäha eluvõõras inimene võid olla, sest täiesti hämmastavad on need jutud, millest lapsed räägivad ja kui vähe on seal ruumi mängudel, mis peaksid ju olema lapsepõlve pärisosaks. Pigem on tegemist väikeste täiskasvanutega, kelle mõtted ja naljad on sellised, et võtavad pead vangutama.
Mõtlema paneb selline vaade maailmale - kas see on ainult tänapäeval nii, oma lapsepõlvest küll ei mäleta, et oleks selliseid teemasid või mõttearendusi välja käidud. Aga võib-olla ei osanud seda tähele panna? Mine võta kinni, igal juhul on kokkupuuted lastega olnud ehmatavaks äratuskellaks, mille tulemusena olen aru saanud, et minus on rohkem last ja lapsemeelsust kui kaasaegsetes lastes. Või olen ma siiani kokku puutunud teistsuguste lastega, nendega, kelle vanematega samu väärtushinnanguid ja elupõhimõtteid jagan, seetõttu on ehk ka need lapsed olnud teistsugused.
/Iseäranis hea repliik ühe tüdruku suust: "Ajakirjast "Stiina" on suur auk järele jäänud, sest vanasti oli ta vaheetapiks "Tähekese" ja "Cosmo" vahel, nüüdsel ajal lähevad tüdrukud "Tähekese" lugemiselt kohe "Cosmo'le üle." Ehk on ka see märk muutunud ajast?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar