Kui tänase päeva lõpuks sain taaskord teada, et ma loll olen, siis ega see polnud mingi uus teadmine. Ka eilne päev pakkus mulle selge elamuse teemal: vaata, loll!
Ei olnud midagi uut ei olukordades ega asjades, ei olnud midagi uut ka selles hilises avastuses. Lihtsalt leidsin ennast taaskord kuulmas enda ümber kajavaid hüüdeid: "Vaata lolli!"
Ega neid keegi teine ei kuulnud, need olid mu enda kujutlusvõime vili. Aga ma tean ka seda, et see lolliks olemine ja lolliks jäämine lihtsalt käib minuga kaasa - selline ma olen ja sinna ma midagi parata ei saa, sest kui olukord uuesti läbi võtta, siis ei oleks ma hetkekski käitunud kuidagi teistmoodi.
Olgu, olen loll ja ilmselt olen ka narr, aga mis siis, keegi peab ju olema ja eks ma püüan siis nendes rollides kenasti hakkama saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar