Filmis "Sabrina" on selline mõttearendus:
Do I look stupid? You know, I never thought of myself as stupid, but maybe I am.
Täpselt sellised mõtted käisid minu peast täna läbi. Olukord pakkus mulle kahte võimalikku varianti: kas ma olen pime või olen ma loll. Kuna ma pime olla ei saa, sest ma tundun päris hästi nägevat, siis pean ma olema loll. Nii see siis on - loll mis loll. Ise järeldusele jõudnud ja ise aru saanud. Hea, et keegi kõrvalt midagi ütlema ei pidanud.
Elu aga pakkus vaatepilti, mida ma näha poleks tohtinud. Ja lollus seisnes selles, et ma uskusin, mida mulle räägiti, pimesi. Aga elul oli kavas näidata mulle päris selgesti kätte, kui loll ma parajasti olen.
/Kiirest taibust on asi kaugel, sest aeg, millega mõni teine oleks juba ammu saanud, ei ole mind teadmisele ja tarkusele sugugi mitte lähemale viinud. Võib ju ka olla, et teen sääsest elevandi ja ehk ikka räägiti mulle tõtt, aga praegusel hetkel näitab elu midagi sootuks muud./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar