Ma ei tea, kas on asi selles, et ma pole ammu kinos käinud. Võib-olla on asi hoopis selles, et ma telerit ei vaata. Igal juhul milleski peab see asi ju olema, kui ma üle mitme aja otsustasin kinno minna ja istusin suurema osa filmist ja imestasin, et mille jaoks ma seal üldse olen, mida ma ootasin. Ja kõige olulisem mõte minu peas oli: see pole üldse naljakas, pigem on see hirmus, kohutav ja mida kõike veel. Pidi taaskord olema komöödia, aga ei olnud, vähemalt minu jaoks.
Ja isemoodi elamus olid ka enne filmi algust näidatud treilerid - imestasin vaid inimeste ja nende arusaamade üle elust, nähtu mind kuidagi uuele kinokülastusele ei innustanud, pigem mõjus pelutavalt.
Niiet, "kinoelamus", andis mõneks ajaks taaskord tõuke kinost eemale hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar