Ühe lasteraamatu lugemisest ajendatuna kirjutasin kunagi sellise luuletuse:
"Tavakasvatus"
Kas vits ja keretäis on loomulikud kasvatusvahendid?
Kas siis pisaratevool ja heitund sõnavaling lapse hinge harib?
Miks on täiskasvanutel enesele võetud õigus
lapse maailmas valitseda tões ja vaimus?
Kui sealt, kust tulema peaks abi ja toetus,
pole oodata muud, kui vaid alatust,
siis kuidas saab lapses tekkida kindlus
ja juurduda ümbritseva vastu usaldus?
See sobib väga kenasti tänasesse päeva, sest tänane päev sai ilustatud lausega, mis on minuni jõudnud juba kolmandat korda viimaste kuude jooksul:
"Ma olen sinu ema ja minuga sellisel toonil ei kõnelda!"
Jah, vanemad ja nende õigused. Aga kuhu jäävad siis laste õigused ja kuidas saavad lapsed ennast kaitsta vanemate toonide eest, mida vanemad kasutanud on - vaevalt küll vanemad oma suurematel vihastumishetkedel oma toone valinud on või hetkekski laste arvamusega nende toonide teemadel arvestanud...
PS Iseäranis võivad sellise hinnangu anda kõrvalseisjad, kes ei tea tausta, pole lapsega koos kasvanud ega vanema kasvatusmeetodeid enda nahal tundma pidanud.
And even when you are a grown-up...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar