Olen ennast ikka loodusesõbraks pidanud, mitte küll suureks, aga siiski selliseks, kes loodusest hoolib ja lugu peab. Aga see jutt, mis nüüd siia kirja saab, pole sugugi loodust armastava inimese vääriline.
On varane hommikutund ja mina näen voodis und. Näen und ja magan, kuni ühel hetkel ei tule mul magamisest enam mitte midagi välja, sest akna taga on üks vares otsustanud, et temal on vaja kõva häält teha. Ja piirduks ta siis paari kraaksatusega, suudaksin veel ehk sellega leppida. Või kui ma ärkvel oleksin. Aga unesegasena tundes ilmselgelt, et vajaksin veel aega magamiseks, tekib minu peas mõte sellel teemal, kuidas ühe varese selline toimetamine minust vägisi linnuvihkajat kasvatab ja leian oma mõtte isegi selles suunas liikumas, et võiks üks kivi käepärast olla, küll siis laseks selle varese poole lendu. Kuid ennast teades, olen täiesti kindel, et kui mul isegi see kivi olemas oleks, ei tõuseks mu käsi seda linnu poole viskama, sest ma lihtsalt ei ole selline inimene. Aga see ju tühista seda mõtet minu peas.
Niiet, tolerantsust testitakse mitut moodi ja ka loodusega suhetes on piir armastuse ning vihkamise vahel õhkõrn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar