Elu annab õppetunde. Ikka sellel teemal, millised võivad olla naised. Huvitav on see, et meestega selliseid probleeme ei teki. Miks küll mitte? Kas on nad vahetumad, vähem osavad enda tõelist olemust peitma? Või lihtsalt olen ma meestega koos liiga palju aega mööda saatnud, et neist paremini aru saan ja nende seltskonnas ennast hästi tunnen.
No igal juhul annab elu huvitava vaate sellele, millised on naised. See, kuidas naised oskavad mängida rolle, peita enda tõelist olemust, on täiesti imetlusväärne. Nõnda võib pealtnäha malbe naisterahvas osutuda täielikuks võimuriks ja samamoodi võib mõni lahkelt lausutud repliik salvamisena mõeldud olla. Oskus endale vajalikke eesmärke läbi enda nõrkuse, rumaluse ja muu säärase saavutada on minu arusaamist mööda ikka naiste pärusmaa. Ja iseäranis hästi reageerivad sellistele asjadele mehed, sest neis tekib sellistes olukordades naistega kokku puutudes kohe vajadus enda rüütellikkust välja näidata.
Eks minus räägib siin suurel määral kadedus - et ma ise ei oska. Ja ilmselt ehk isegi oskaksin, aga hoopis olulisem on see, et ma ei taha. Mina lihtsalt pole selline inimene. Seesugust naiselikku olemust pole minus sees ja ega ma sellisest asjast puudust ka tunne.
Kuid samas ei sega see mul ka elu kõrvalt vaadata ja imestada selle üle, kui lihtsalt on võimalik panna teised inimesed enda heaks tööle nõnda, et nad veel pärast tulevad ja tänavad.
/Ja ühe õhkujäänud küsimuse saadaksin ka teele: "Miks ta peakski (kui tal oled olemas Sina)?"/
/Teine õhkujäänud küsimus koos omapoolse kommentaariga on: "Miks Sa virised, Sulle on nii palju antud ja Sa pole sellega ikka rahul? Mina olen pidanud alati ise hakkama saama ja ei ole osanud arvatagi, et see asi võiks kuidagi teistmoodi olla." Kogu olukord tõstis minu silmis aga veelgi rohkem inimese, kellest väga palju pean, väärtust./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar