Kui tahe on olemas, siis peab saama. Aga kui on selline valu sees, kas siis ikka peab saama? Nii ma siis võitlengi, hambad suurest valust ristis, aga ikka edasi, sest sihtmärk on silme ees.
Tean ka seda, et kui on valus, siis ei ole ette nähtud. Aga siiski terendab mu sees see soov edasi minna ja hakkama saada. Vaatamata sellele teadmisele ja vaatamata valule. Sest ometi on ju hetki, mil ei ole valus. Kusagil kuklas on lootus, et ehk läheb see valu üle ka. Tegelikult peaks ehk hoopis selles suunas tööle hakkama, et likvideerida valu põhjus, aga siiani olen selleks liiga laisk olnud. Ehk saan valust lahti ka läbi selle hambad ristis oma asja ajamise.
Ja üks oluline argument on ju veel - mulle meeldib see, mida ma teen, ja ma naudin seda, kui valu kaob ja jääb vaid kirgastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar