Mina tahan!

Sa said, mida tahtsid.
Ei, ma ei tahtnud seda. Ma tahtsin ainult mõnda asja, aga teie siin...
Sa said need mõned asjad ja said veel rohkem. Sa pole ikka rahul.
Ma ei saanud seda, mida ma tahtsin.

Selline jutuajamine siis. Jutuajamise eesmärk selgeks teha, et on tahetud head teha, aga see, kellele tehti, ei ole rahul. Mis siis nüüd selle asjaga peale hakata?

Väga hea on muidugi teiste ees kelkida sellega, mis kõik tehtud sai ja kuidas kõik sai. Aga neile, kes teha aitasid, tuleb ikka teada anda, et halvasti ja valesti sai ja et saaja pole saanud seda, mida ta tahtis.

Mina tahan - iseka lapse väljend tundub see mulle. Kui tahad, siis tee ise ja siis saad teha, nagu ise tahad. Kui aga teiste kätte tegemise annad, siis ära oota, et nad sinu soove täites ja neid ületades veel tuleksid pärast vabandama, et sinul sellest nüüd parem sai.

/Järgmised read lähevad tsensuuri alla: S**** y**!/

Ja minu lemmikseriaalist majaproua ja teleriremontija vestlus:

Is it the sound or the picture?
It's neither. I want you to intsall the thing that does "peep" to every explicit!

Sellisel toonil ei kõnelda..

Ühe lasteraamatu lugemisest ajendatuna kirjutasin kunagi sellise luuletuse:

"Tavakasvatus"

Kas vits ja keretäis on loomulikud kasvatusvahendid?
Kas siis pisaratevool ja heitund sõnavaling lapse hinge harib?
Miks on täiskasvanutel enesele võetud õigus
lapse maailmas valitseda tões ja vaimus?
Kui sealt, kust tulema peaks abi ja toetus,
pole oodata muud, kui vaid alatust,
siis kuidas saab lapses tekkida kindlus
ja juurduda ümbritseva vastu usaldus?

See sobib väga kenasti tänasesse päeva, sest tänane päev sai ilustatud lausega, mis on minuni jõudnud juba kolmandat korda viimaste kuude jooksul:
"Ma olen sinu ema ja minuga sellisel toonil ei kõnelda!"

Jah, vanemad ja nende õigused. Aga kuhu jäävad siis laste õigused ja kuidas saavad lapsed ennast kaitsta vanemate toonide eest, mida vanemad kasutanud on - vaevalt küll vanemad oma suurematel vihastumishetkedel oma toone valinud on või hetkekski laste arvamusega nende toonide teemadel arvestanud...

PS Iseäranis võivad sellise hinnangu anda kõrvalseisjad, kes ei tea tausta, pole lapsega koos kasvanud ega vanema kasvatusmeetodeid enda nahal tundma pidanud.

And even when you are a grown-up...

See on nüüd tehtud!

Aastaid olen ma enda sees neid mõtteid kandnud ja nüüd on nad siis välja öeldud. Ja kuigi nad said välja öeldud endast väljamineku ääre peal ning hetkeks tekkis tunne, et kogu olukord keerab mu olemise tükiks ajaks kehvaks, selgus vaid loetud minutite jooksul, et see, mis öeldud sai, oli õige, pidi öeldud saama, see vabastas.

Lisaks tuli siia juurde veel üks asi: ma sain käest ära võtta relva, mida siiani minu vastu kasutatud oli. Selle võtsin ära hetkega, tühistades kogu oma eksistentsiküsimuse ja nüüd polegi enam mulle midagi ette heita, sest mina tean ja ka etteheitja teab, et minu poolt on see tema vastutuse küsimus, mitte minu või kellegi kolmanda oma, nagu on kogu aeg muljet jätta püütud.

You must be kidding!

Oli siin üks situatsioon, kus üks inimene rääkis oma murest. Inimene, kelle mured mulle ammu enam korda ei lähe. Enam ei lähe tema mured mulle korda sellepärast, et kui need kunagi korda läksid, siis seda hoolivust kuritarvitati.

Nüüd oli käes järgmine hetk, kus kerkis teravaid teemasid ja sai räägitud sellest, kuidas mina seda inimest aidanud olen. Ja siis, ilmselge suunaga, et ma pole piisavalt teinud, tuli lause:

Ja ma ei näe, et see minu räägitud mure lahenenud oleks?!

No tõesti, see on ikka paras naljahetk küll, et tahaks küsida: you must be kidding, right? Kuidas saab inimese, kellel ei ole minuga hetkel kõige paremad suhted, arvata, et mina asun lahendama tema muresid? Kuidas saab inimene, kes ilmselgelt teab, et ta on just saanud hakkama järjekordse usalduskriisi loomisega, üldse välja öelda selliseid sõnu? Vastus nendele küsimustele on: väga lihtsalt, imekergelt, sest ülbust jääb ülegi.

/Ma ei hooli sellest, et minust nende sõnade ja teiste väljaöeldud sõnade põhjal saab südametu inimene - miks ma peaks olema südamlik inimese vastu, kes ise hetkekski südamlik olla ei oska./

Ahjaa, üks asi veel. Kas inimesed elavadki ilmas teadmisega, et kõik teised inimesed on selleks ilma loodud, et nende mured ära lahendada. Ehk võtaks mõnikord ka initsiatiivi ja teeks ise midagi?

Ega te sellepärast....

Kunagi oli üks selline jutuajamine:

Miks teil spinnaker valget värvi on?
Sellepärast, et siis konkurendid ei näe, kui me eespurje vahetame.

Toona leppisin sellise vastusega, praegu aga (vaadates võistlustulemusi) tahaks omaltpoolt lisada:

Ega te sellepärast siis paremini purjeta...

Sest ka praegu on see spinnaker valget värvi, erinedes suuresti enamasti kõigi teiste jahtide spinnakeridest, mis on igasugustes värvikombinatsioonides ja seeläbi uhkeldavad.

Aga kõik see on taaskord arutlus sellel teemal, mida kõike võidu nimel ei tehta. Jah, tehakse mida iganes, aga kui võitu ei tule, siis on ju tegemine suuresti mõttetu. Või kuidas?

Ei tohi lasta

Ilmselt olen ma sellest juba varemgi kirjutanud. Oma parandamatust melomaaniast. Ja ka sellest, et mind ei tohi plaadipoodi lahti lasta, sest hästi see ei lõpe. Nõnda läks ka seekord, ei saanud ma sealt tulema enne, kui olin taaskord paar plaati kaasa haaranud.

Kas ma peaks selle haiguse ravimisega tegelema või peaksin teda iga kord kirglikult läbi põdema? Kas selle vastu ongi mingit rohtu? Parim ravum on ilmselt see, kui lähen plaadipoodi sendituna ja igasuguse võimaluseta endale sealt midagi rõõmustada. Proovida ju võin, aga kaua see ikka aitab? Ja see päästaks mind vaid plaadipoes, aga mis saab melomaaniast üldiselt?

"Kinoelamus"

Ma ei tea, kas on asi selles, et ma pole ammu kinos käinud. Võib-olla on asi hoopis selles, et ma telerit ei vaata. Igal juhul milleski peab see asi ju olema, kui ma üle mitme aja otsustasin kinno minna ja istusin suurema osa filmist ja imestasin, et mille jaoks ma seal üldse olen, mida ma ootasin. Ja kõige olulisem mõte minu peas oli: see pole üldse naljakas, pigem on see hirmus, kohutav ja mida kõike veel. Pidi taaskord olema komöödia, aga ei olnud, vähemalt minu jaoks.

Ja isemoodi elamus olid ka enne filmi algust näidatud treilerid - imestasin vaid inimeste ja nende arusaamade üle elust, nähtu mind kuidagi uuele kinokülastusele ei innustanud, pigem mõjus pelutavalt.

Niiet, "kinoelamus", andis mõneks ajaks taaskord tõuke kinost eemale hoida.

Jah...

See oli üks neid hetki, mis on une ja ärkveloleku piiril, aga kogu see asi oli midagi seesugust, mida ma arvasin, et minuga kunagi ei juhtu. Ja ometi, seal reaalsuse ja irreaalsuse piiril toimus see kõik.

Ma tean, kust see mõte alguse on saanud. Sellel läks palju aega, et minu omaks saada ja nüüd tõi see piiripealne olek mu silme ette kogu stseeni. Meri, mees, küsimus, jah.

Ilmselgelt olen ma arust ära, kui selliseid asju ette kujutan. Ma ei saa aga sinna midagi parata, kui minu pea on üks päris viljakas pinnas igasuguste mõtete idanemiseks. Poetatakse mõned sõnad ja mina oskan neist juba terve muusika kokku mõelda.

Vaata lolli!

Kui tänase päeva lõpuks sain taaskord teada, et ma loll olen, siis ega see polnud mingi uus teadmine. Ka eilne päev pakkus mulle selge elamuse teemal: vaata, loll!

Ei olnud midagi uut ei olukordades ega asjades, ei olnud midagi uut ka selles hilises avastuses. Lihtsalt leidsin ennast taaskord kuulmas enda ümber kajavaid hüüdeid: "Vaata lolli!"

Ega neid keegi teine ei kuulnud, need olid mu enda kujutlusvõime vili. Aga ma tean ka seda, et see lolliks olemine ja lolliks jäämine lihtsalt käib minuga kaasa - selline ma olen ja sinna ma midagi parata ei saa, sest kui olukord uuesti läbi võtta, siis ei oleks ma hetkekski käitunud kuidagi teistmoodi.

Olgu, olen loll ja ilmselt olen ka narr, aga mis siis, keegi peab ju olema ja eks ma püüan siis nendes rollides kenasti hakkama saada.

Täna ei ole see päev...

... mil teada saada valusaid asju või silma vaadata elutõdedele. Täna ei ole see päev, mil peaksin võtma veel mõne koorma kanda, mis siis, et neid, mis edasiviimist vajavad, on juba küllaga. Täna ei ole see päev ja ometi ei küsi keegi, kas on see päev või ei ole, lihtsalt tehakse kõigi nende asjade jaoks see päev sobilikuks. Või pigem ei küsita, kas mulle sobib või mitte - päev on nagu on ja sel päeval juhtub, mis juhtuma peab, sõltumata vähimalgi määral minu tahtest või soovist.

Do I look stupid?

Filmis "Sabrina" on selline mõttearendus:

Do I look stupid? You know, I never thought of myself as stupid, but maybe I am.

Täpselt sellised mõtted käisid minu peast täna läbi. Olukord pakkus mulle kahte võimalikku varianti: kas ma olen pime või olen ma loll. Kuna ma pime olla ei saa, sest ma tundun päris hästi nägevat, siis pean ma olema loll. Nii see siis on - loll mis loll. Ise järeldusele jõudnud ja ise aru saanud. Hea, et keegi kõrvalt midagi ütlema ei pidanud.

Elu aga pakkus vaatepilti, mida ma näha poleks tohtinud. Ja lollus seisnes selles, et ma uskusin, mida mulle räägiti, pimesi. Aga elul oli kavas näidata mulle päris selgesti kätte, kui loll ma parajasti olen.

/Kiirest taibust on asi kaugel, sest aeg, millega mõni teine oleks juba ammu saanud, ei ole mind teadmisele ja tarkusele sugugi mitte lähemale viinud. Võib ju ka olla, et teen sääsest elevandi ja ehk ikka räägiti mulle tõtt, aga praegusel hetkel näitab elu midagi sootuks muud./

Tagasi, lennuk, tagasi

Kui tegelesin aktiivselt äikesepilve kulgemise jälgimisega tekkis mul iga järgmist lennukit taevalaotusel nähes tahtmine karjuda: "Tagasi, lennuk, tagasi!" Ise veel arutlesin, et ei tea, kas see on ikka nii hea mõte, et nad nõnda selle pilve alt läbi lendavad. Iseäranis värises mu süda lennuki pärast, mis õhku tõusis.

Teisest küljest püüdsin ennast rahustada selle teadmisega, et väidetavalt on kaasaegsed lennukid sedasi ehitatud, et nad peaksid ka äikesepilve sees hakkama saama. Aga ega keegi siis sinna sisse ronima ei hakka - see rohkem sellepärast, et kui peaks juhtuma. Kuid kõigele sellele vaatamata oli päris hirmutav selle suure loodusjõu möllamise keskel imetillukestena paistvaid lennukeid laotusel liikumas näha.

Pea kusiganes

Käisin täna kontserdil, kus üheks kujunduselemendiks oli puri. Kui selle all seisin, siis mu pea puudutas purjepinda ja sain pea purjes olla. Kontserdi ajal sattusin taevasse vaatama ja taevas kõneles minuga sedasi, et temal on täna plaanis üks korralik etendus anda. Nii võtsin endale aja, leidsin enam-vähem sobiva koha ja sain pea ka pilvedesse.

Niiet, päev, milles võis pea olla kusiganes. Täna ühtegi poomi tee peale ette ei jäänud, seega poomi mu pea täna ei saanud, aga eelmisest kogemusest piisas mõneks ajaks küll ja ega ma seepärast väga kurvastagi, et täna mu pea tast ilma jäi.

Aeg kiirelt kadunud

Kui eelmisel reedel oli suhteliselt veendunud selles, et aeg, mis mul oodata tuleb, ei taha kuidagi mööda minna ja ilmselt saab ootamine olema üks lõputu piin, siis täna õhtul, kui taipasin, et käes on juba kolmapäev ja et jäänud polegi enam teab mis palju aega, siis sain üsna rõõmsalt tõdeda, et aeg on kiirelt kadunud. Eks selle aja kiire kadumisega ole see asi, et toimetamist on nii palju ja teha nii üht kui ka teist, et lihtsalt polegi aega niisama molutada ja oodata.

Kesknädalane reede

Mida saan mina sinna parata, et mul tuleb keset nädalat peale tunne, et on reede. Mitte midagi, sest selline tunne tuleb peale. Ja las ta siis olla, peaasi, et meelest ära ei läheks, et homme hommikul tuleb taaskord asjalik olla ja mitte ennast koju magama unustada.

Ma saan ju aru

Ma saan ju aru. Ma saan väga hästi aru. Sellest, et mulle aetakse udu. Sellest, et mulle mingi lugu kokku luuletatakse. See on ju nii läbinähtav, kui kõne on katkendlik ja asjad, mis välja öeldakse, ei lähe hetkekski kokku sellega, mis on enne räägitud ja kuidas.

Loomulikult saan ma sellisest asjast aru, aga ise mõtlen, et las ta siis olla. Eks inimene ise teab, kui ta tunneb säärast vajadust, siis las ta olla. Mina ju tean, et see, mis ta mulle räägib, ei vasta tõele. Ja tema teab seda. Aga arvab vist naiivselt, et ta on pääsenud. Pääsenud jah, selles mõttes, et jätan selle asja nõnda, nagu ta on, ega hakka kuskilt otsast midagi edasi kaevama. Aga sisemuses tekib küsimus, et milleks üldse? Kui niikuinii ei tule sellest midagi välja ja ilmselt saab ka inimene ise aru, et see nõnda on. Kuid mõnikord on parem, kui asjadele antakse rahu, sest tõeni teeotsimine ei vii mingite heade tulemusteni.

Mina saan ju aru, Sina saad ju aru, et ma saan aru. Las ta siis olla sedasi...

Naiste olemusest

Elu annab õppetunde. Ikka sellel teemal, millised võivad olla naised. Huvitav on see, et meestega selliseid probleeme ei teki. Miks küll mitte? Kas on nad vahetumad, vähem osavad enda tõelist olemust peitma? Või lihtsalt olen ma meestega koos liiga palju aega mööda saatnud, et neist paremini aru saan ja nende seltskonnas ennast hästi tunnen.

No igal juhul annab elu huvitava vaate sellele, millised on naised. See, kuidas naised oskavad mängida rolle, peita enda tõelist olemust, on täiesti imetlusväärne. Nõnda võib pealtnäha malbe naisterahvas osutuda täielikuks võimuriks ja samamoodi võib mõni lahkelt lausutud repliik salvamisena mõeldud olla. Oskus endale vajalikke eesmärke läbi enda nõrkuse, rumaluse ja muu säärase saavutada on minu arusaamist mööda ikka naiste pärusmaa. Ja iseäranis hästi reageerivad sellistele asjadele mehed, sest neis tekib sellistes olukordades naistega kokku puutudes kohe vajadus enda rüütellikkust välja näidata.

Eks minus räägib siin suurel määral kadedus - et ma ise ei oska. Ja ilmselt ehk isegi oskaksin, aga hoopis olulisem on see, et ma ei taha. Mina lihtsalt pole selline inimene. Seesugust naiselikku olemust pole minus sees ja ega ma sellisest asjast puudust ka tunne.

Kuid samas ei sega see mul ka elu kõrvalt vaadata ja imestada selle üle, kui lihtsalt on võimalik panna teised inimesed enda heaks tööle nõnda, et nad veel pärast tulevad ja tänavad.

/Ja ühe õhkujäänud küsimuse saadaksin ka teele: "Miks ta peakski (kui tal oled olemas Sina)?"/

/Teine õhkujäänud küsimus koos omapoolse kommentaariga on: "Miks Sa virised, Sulle on nii palju antud ja Sa pole sellega ikka rahul? Mina olen pidanud alati ise hakkama saama ja ei ole osanud arvatagi, et see asi võiks kuidagi teistmoodi olla." Kogu olukord tõstis minu silmis aga veelgi rohkem inimese, kellest väga palju pean, väärtust./

Laste maailm

Mul on viimasel ajal olnud kaks võimalust kõrvalt näha ja kuulata seda, millest räägivad omavahel tänapäeva lapsed. Ja ma olen olnud pehmelt öeldes üllatunud olnud. Eks see ole ikka ehmatav kogemus, kui saad laste jutte kuulates aru, milline naiivne ja pealtnäha eluvõõras inimene võid olla, sest täiesti hämmastavad on need jutud, millest lapsed räägivad ja kui vähe on seal ruumi mängudel, mis peaksid ju olema lapsepõlve pärisosaks. Pigem on tegemist väikeste täiskasvanutega, kelle mõtted ja naljad on sellised, et võtavad pead vangutama.

Mõtlema paneb selline vaade maailmale - kas see on ainult tänapäeval nii, oma lapsepõlvest küll ei mäleta, et oleks selliseid teemasid või mõttearendusi välja käidud. Aga võib-olla ei osanud seda tähele panna? Mine võta kinni, igal juhul on kokkupuuted lastega olnud ehmatavaks äratuskellaks, mille tulemusena olen aru saanud, et minus on rohkem last ja lapsemeelsust kui kaasaegsetes lastes. Või olen ma siiani kokku puutunud teistsuguste lastega, nendega, kelle vanematega samu väärtushinnanguid ja elupõhimõtteid jagan, seetõttu on ehk ka need lapsed olnud teistsugused.

/Iseäranis hea repliik ühe tüdruku suust: "Ajakirjast "Stiina" on suur auk järele jäänud, sest vanasti oli ta vaheetapiks "Tähekese" ja "Cosmo" vahel, nüüdsel ajal lähevad tüdrukud "Tähekese" lugemiselt kohe "Cosmo'le üle." Ehk on ka see märk muutunud ajast?/

Muinasjutt?

Mulle meeldib sõna "muinasjutt". See on selline hea sõna, et selle sõna taha saab kõike peita. Nii võib selle sõna taga olla imeline jutustus sellest, kuidas kõik on ilusasti ja hästi. Samamoodi võib selle sõna taha peita ka loo, kus kõik vaid pealtnäha korras on ja väljanäidatult suurepärane, pinna all aga kobrutab ja keeb, sest muinasjutt on sellisel juhul vaid üks luiskelugu, mida kõigile rääkida.

Mina siin vaatan ühte muinasjuttu oma silmadega ja mida enam ma sellest muinasjutust teada saan, seda enam asendub see esialgne muinasjutt, see, kus kõik ongi hea ja ilus ja imeline, muinasjutuga, mis vaid luiskelooks on välja mõeldud.

Ma tean, et see on vaid minu vaatenurk, aga siiski on mulle antud oskus näha ja aru saada neist asjadest, mida välja püütakse näidata, ja neist asjadest, mis tegelikult on.

Kõik muinasjutud peavad hästi lõppema, on vist seesugune ütles - kas ka need, mis on vaid ilusa pildi loomiseks kokku luuletatud?

Hambad ristis edasi

Kui tahe on olemas, siis peab saama. Aga kui on selline valu sees, kas siis ikka peab saama? Nii ma siis võitlengi, hambad suurest valust ristis, aga ikka edasi, sest sihtmärk on silme ees.

Tean ka seda, et kui on valus, siis ei ole ette nähtud. Aga siiski terendab mu sees see soov edasi minna ja hakkama saada. Vaatamata sellele teadmisele ja vaatamata valule. Sest ometi on ju hetki, mil ei ole valus. Kusagil kuklas on lootus, et ehk läheb see valu üle ka. Tegelikult peaks ehk hoopis selles suunas tööle hakkama, et likvideerida valu põhjus, aga siiani olen selleks liiga laisk olnud. Ehk saan valust lahti ka läbi selle hambad ristis oma asja ajamise.

Ja üks oluline argument on ju veel - mulle meeldib see, mida ma teen, ja ma naudin seda, kui valu kaob ja jääb vaid kirgastus.

Mõne inimesega...

Elus on ikka sedasi, et mõne inimesega tekib klapp ja mõnega mitte. Nii olen minagi sel suvel saanud päris mitmel korral järgi proovida seda, kuidas erinevate inimestega kokku käin. Ja tulemus on olnud huvitav, sest inimtüübid võiks ju olla sarnased, kui inimesed on sarnaste huvidega. Aga pole see sugugi nõnda, ikka on nii, et mõne inimesega saad oma asjad jooksma ja toimima. Mõne teise inimesega koos olles aga tekib tõrge. Ei tea, miks ja kuidas, sest ei ole näha mingit põhjust, aga need "oma inimesed" saavad kiiresti selgeks. Ja siis on olemas ka kõik vajalik - oskused-teadmised tulevad loomulikult välja ega teki mingit krampi. Mõnel teisel juhul on aga selline tunne, et appi, ma ei oska mitte midagi ega saa mitte millegagi hakkama.

/Nõnda saan iseennast vaid kiita, et pärast järjekordset ebaõnnestumist siiski võtsin ennast kokku ja otsustasin uuesti proovida. Proovimine andis aga sedavõrd positiivse tõuke, et nüüd saan taaskord julgemalt edasi minna. Ja ehk tulevikus ka kergemalt suhtuda ebaõnnestumistesse, sest neid tuleb ju paratamatult ikka ette./

Uned on pikad ja põhjalikud

Viimasel ajal olen näinud unedes igasuguseid asju. Tänane öö möödus kõrghoone serva peal seistes ja kramplikult kinni hoides, samas nähes kõrvalt, kuidas teine inimene alla kukkus, kuid siiski ellu jäi. Ise sain ühel hetkel siseruumidesse astutud ja kindlat pinda taas jalge all tundes rahunetud.

Siis ühel ööl lahendasin olukorda, mis paratamatult tekib, tean seda kindlalt, sest ega see asi, mis praegu veel kunstlikult üleval on hoitud, on ammu juba selles suunas teel, et sellest mingit asja ei saa. Kõik algas väikesest mõrast, mis sai paari lausega löödud ja nüüd on see asi aina edasi läinud. Eks siin ole olnud ka väliseid mõjutajaid, aga iseäranis selgeks sai mulle kogu see seis hoopis ühe teise asja valguses - selles valguses, kuidas on teistel inimestel analoogses olukorras läinud. Ja ilmselt polegi teha midagi, sest elu teeb oma parandused, igale poole ja lõpetab ühel hetkel ka need asjad, mis tundusid kõige kindlamad olevat.

Siis olen unes näinud ühte poolt sellest tulevikuvaatest, mida mulle pakuti. Tundus täiesti loomulik ja omane. Eks paistab, kas see ka reaalsuseks saab. Igal juhul olin tegemas seda, mis tegelikult minu pähe ei mahu, sest ma ei näe selles mingit reaalset vajadust.

Ja siis on veel see une-eelne seisund, kus mu silme ees on jahisadam ja otsad ja otste andmine ja muu säärane, aga see on vist tingitud intensiivsetest elamustest sellel teemal. Hea on, kui see nõnda minuga kaasas käib.

Sa rikkusid mu tänase päeva ära

Selline on lause "Viimse reliikvia" filmist, mida arvatavasti iga eestlane peast teab. Minu tänase päeva kohta sobib see suurepäraselt. Kui olen midagi lubanud ja kellegi jaoks oma päeva planeerinud, siis ma ka täidan oma lubadust. Kui aga teine pool otsustab ilma suurema jututa, et temal pole seda minu temale lubatud aega vaja, siis tänasel juhul rikuti minu päev sellega küll ära.

Ma oleksin saanud teha hoopis midagi muud, mul oli võimalusi ja valikuid. Aga antud lubadus pani mind keelduma ühest ja teisest võimalikust valikust. Niiet, päev rikutud, sest esialgne lubadus tühistus, samal ajal aga tühistusid ka kõik teised, sest olin neist juba keeldunud ja nii olid need võimalused läinud.

Eks taandub see kõik ikka selle peale, et igaüks elab oma mulli sees, aga miks ma peaks kellegi teisega arvestama, kui tema ilmselgelt minuga ei arvesta ja täiesti süüdimatult käitub, plõksutab aga silmi ja arvabki, et ega mul tõesti midagi muud teha pole, kui tema tujude järgi omi asju seada ja siis pettumuse osaliseks saada.

Linnuvihkajaks?

Olen ennast ikka loodusesõbraks pidanud, mitte küll suureks, aga siiski selliseks, kes loodusest hoolib ja lugu peab. Aga see jutt, mis nüüd siia kirja saab, pole sugugi loodust armastava inimese vääriline.

On varane hommikutund ja mina näen voodis und. Näen und ja magan, kuni ühel hetkel ei tule mul magamisest enam mitte midagi välja, sest akna taga on üks vares otsustanud, et temal on vaja kõva häält teha. Ja piirduks ta siis paari kraaksatusega, suudaksin veel ehk sellega leppida. Või kui ma ärkvel oleksin. Aga unesegasena tundes ilmselgelt, et vajaksin veel aega magamiseks, tekib minu peas mõte sellel teemal, kuidas ühe varese selline toimetamine minust vägisi linnuvihkajat kasvatab ja leian oma mõtte isegi selles suunas liikumas, et võiks üks kivi käepärast olla, küll siis laseks selle varese poole lendu. Kuid ennast teades, olen täiesti kindel, et kui mul isegi see kivi olemas oleks, ei tõuseks mu käsi seda linnu poole viskama, sest ma lihtsalt ei ole selline inimene. Aga see ju tühista seda mõtet minu peas.

Niiet, tolerantsust testitakse mitut moodi ja ka loodusega suhetes on piir armastuse ning vihkamise vahel õhkõrn.

Korralik naine

Arutlesime siin ükspäev selle üle, milliste toiduainetega peaks olema varustatud ühe korraliku naise kodu ja arutelu tulemusena jõudsime järeldusele, et mina korralik naine ei ole.

Eks siis sellest ajendatuna ja üldiselt ka sellest, et püüaks natuke mõnikord midagi ise ka teha, sai siin ühel õhtul süüa tehtud. Ja nagu ikka, kippus toitu üle jääma, millest pole ju suurt lugu, sest nõnda on kohe mitmeks õhtuks hooleta, pole vaja mõelda selle peale, mida süüa.

Kuid üsna pea selgus, et ei saa selline asi olla väga jätkusuutlik. Kui ikka on selline elu parajasti, et hommikul kodust välja astudes ei tea, kuhu õhtuks välja jõuad ja millal on see hetk, kui saad koju ja kas siis üldse enam söömisest juttu saab olla, siis on selline tulevikku vaatav toituvalmistamine täielik raiskamine. Elu tegi omad korrektiivid ja pole miskit parata, kui mu elutempo on selline, et elu võtab ohjad enda kätte ega anna isegi võimalust selleks, et kasutusele võtta need ressursid, mis on mingil hetkel tekkinud ja vajaksid äratarvitamist.

Nõnda palju siis korralikust naisest - võin ju proovida ja üritada, aga peagi saan tõe enda kohta teada. Korralikkusest ei märkigi ja kui püüan nägugi teha, saan kohe väga pika nina.

Sisuline erinevus

Kui tuled purjetamast ja ütled inimestele, et lõid pea vastu poomi ära, siis kõik, kes purjetamisest vähegi midagi teavad, hakkavad kohe ahhetama. Aga tegelikult ei ole see asi eriti hull, sest palju hullem on vastupidine variant - poomiga vastu pead saada.

Nii võib väikesest sõnade järjekorrast tuleneda suur sisuline erinevus. Ehk siis antud juhul on määravaks see, mis mille juurde tuli või mis mille juures läks. Nõnda siis minu kirjeldatud juhul on tegemist peaga, mis läks poomi juurde, vastupidisel juhul oleks poom pea juurde läinud ja see viimane oleks iseäranis valus olnud.

Aga minu ajalooliste märkidega pea sai nüüd ühe ajaloolise muhu juurde, eks ikka sel moodusel, et pea läks poomi juurde.

Milleks küll?

Täna oli jälle üks selline päev, mil juba enne päeva tippsündmuse juurde asumist küsisin enda käest, et milleks küll ma seda üldse teen. Jõudis siis otsustav hetk kätte ja minu mitte väga suureks üllatuseks oligi tulemus jälle selline, nagu arvati oli. Inimene, kelle lubaduste mittepidamises võin enam kui kindel olla, ei pidanud taaskord enda antud lubadust.

Ja ometi leidsin ma, pärast kolmanda osapoole sekkumist, et ma annan veel ühe võimaluse. Ise seejuures taaskord endalt küsides: milleks küll? Iseäranis imestades iseenda rumalust, kuidas ma võin ennast anda millegi sellise meelevalda, mis võib minus vaid veel suuremat vastumeelsust tekitada.

Mulle meeldib...

Kuigi ma pole eriline korra ja puhtuse armastaja, leidsin ühel õhtul ühe väga selge ja sirge märgi, kus minu jaoks peab olema kord ja puhtus. See on laevatekk. Ma ei või kannatada seda, kui otsad on kuidas jummal juhatab ja vendrid nt on pilla-palla. Ma ei saa isegi mõelda selle peale, et ma võiks jahi pealt ära tulla ilma, et kõik oleks korda seatud. Ja kui see kõik on juba ära tehtud, siis on meel rahulik ja olemine mõnus, sest pilk kohe puhkab.

Aeg möödub...

Nii pikka pausi kirjutamises pole ma ammu pidanud. Selle aja sees on olnud palju, on olnud tihedalt täis aeg. Ja eks on olnud ka sellised hetki, kus on olnud kirjutamise kihk. Aga ei ole kirjutanud, lihtsalt ei ole leidnud näppe klahve mööda liikumas.

Aga aeg muudkui läheb ja juulikuugi saab selle nädalaga juba läbi, et siis võiks august alata. Mis sest kalendrist ja kuudest, kui asjad ja sündmused ja elu käib väljaspool neid?