Ma ei tea, kas selle põhjuseks on need unenäod, mida öösel nägin. Või on hoopis see kiri, mis mu postkasti täna hommikul laekus - ikka sama siiras, ikka sama soe. Nii üks kui ka teine mõjutab minu praegust meeleolu, mille tulemusena tunnen, et kauaoodatud päevast saab hoopis kardetud päev.
Tean-tean, ise olen jälle selle kõige loojaks, aga ma ei tohi, lihtsalt ei tohi, ootusi liiga kõrgeks kerida. Aga, miks olen nii kahtlev või mida ma niiväga kardan? Saan väga hästi aru, et fookust tuleb veidi nihutada ja kõik ongi hästi! Lisaks kõigele muule on mu peas veel kahetised mõtted sellel teemal, mida edasi teha...
2 kommentaari:
Aga Sa proovi nii, et naudid hetke - tunne neid tundeid, mida Sa just tunned, anna neile nimi ja tee nad enda omaks ning pea meeles, et Sinul pole kaotada midagi, on vaid võita ja nautida. Isegi kui on vastupidise märgiga, siis on see vaid sellele hetkele omane - Sul ei ole võimalik seda tunnet ja hetke 20. aasta pärast taaselada - siin ja praegu, on nagu on. Ei pea mõtlema. Tunne ja ela! (Ma nüüd ise püüan ka - päris hea retsept sai ;) )
Tänud heade nõuannete eest! Päev läks ikka, nagu läks. Ise ma seda suurt mõjutada ei saanud - ka iseenda emotsioone.
Küll aga oli selles päevas üllatuslikult selline täiuslikkuse hetk, mida igas päevas ei ole.
Postita kommentaar