Kui otsin põhjuseid, miks asi ei toimi, jõuan ikka ja jälle tagasi iseenda juurde. Kõik tundub lihtsalt nii uskumatu, et ma ei suuda kuidagi mõelda, et see asi võiks võimalik olla. Lihtsalt elukogemus on õpetanud mitte uskuma neid asju, mille peale kindel olla ei saa. Ja mille peale üldse kindel olla saabki? Sellist asja vist polegi olemas.
Aga kui antakse kinnitus selle kohta, et võimalus on olemas ja mingid asjad on läinud täiesti õigesse kohta, siis võiks ju ometi viimaks uskuma hakata. Ja selline on siis tõehetk - see koht, kus saan aru, et see hirm, mida olen arvanud teises inimeses nägevat, on hirm minu enda sees, mis ei lase mul teha seda, mida ma kõige rohkem tahan. Seesama tunne käsib mul tappa kõik lootuseidud, mis minu sees kasvavad. Kuid milleks selline hävitustöö, kui on olemas võimalus, kasvõi imetilluke, aga siiski olemas?
Ja alguse saab kõik sealtkandist, kus räägitakse väärtusest ja vääriliseks olemisest. Kui need asjad on kahtluse alla seatud, siis on usaldus visa tekkima ja uskuda ei oskagi kohe millegi sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar