Selle järgi, kuidas saan aru teiste eludest ja käitumismotiividest, võiksin iseendalegi elamise õpetamise juhendi kokku panna. Täpselt sellised mõtted tulevad minu seest teiste jaoks nõuannetena välja, mida mulle enesele kõige rohkem vaja oleks.
Samas mõtlen kogu aeg suure hirmuga, mis saab kogu sellest tarkusest, mis minu sisse on aastatega kogunenud ja mille kogunemine kuidagi lõppeda ei taha. Mida ma sellega küll peale hakkan, kui minu enda elu elamist see tarkus pigem takistab, kui et elamisele kaasa aitaks. Milleks kogu see tarkus minu sisse on ette nähtud? Peab ju olema sellelgi mingi suurem eesmärk ja asi? Või siis ongi eesmärgiks vaid see, et ma ikka enam saaksin tunda ja teada, et ikka pagana tark olen, mis sellest, et selle tarkusega ma ise midagi muud peale hakata ei oska, kui vaid targutada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar