Kas ma tahan kõiki neid elu õppetunde ikka omandada, tekib küsimus. Ei sobi need õppetunnid kuidagi minu sisemiste tunnetega kokku, lihtsalt ei sobi. Aga elu muudkui õpetab edasi ja head sõbrad jagavad lahkesti näpunäiteid. Nii saangi eluasjades targemaks.
Kuid peamine, milles targemaks olen saanud, on see, et mu ümber on palju häid sõpru, kellega saan südamest südamesse rääkida ja kes on mulle toeks ning abiks siis, kui neid vajan. Kas selle teadmise jaoks on elu mulle õppetunnid valmis pannud? Et saaksin aru ja oskaksin hinnata neid kalleid inimesi, kes tulevad ja on ja hoiavad ja kaitsevad ja annavad nõu ja lohutavad, kui seda vaja peaks minema. Samuti on nad alati olemas, kui tuju parandamist vajab.
Milleks siis ekslen nende juurest kõrvale ja otsin kusagilt mujalt midagi seesugust, mille kohta ma ise ka ei tea, mis see on, ja mida sõnastada oska?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar