Enne, kui ise arugi sain, oli mu suust välja lennanud lause: "Ma tahan Sind näha!" Ja kui see hetk siis möödas oli, leidsin ennast mõtlemas, et kuidas ma siis nüüd sedasi ütlesin? Täiesti ootamatu oli see, et ma oma soovi nõnda selgelt väljendasin ja seejuures isegi tingivat kõneviisi ei kasutanud. Kustkohast tuli minu sisse see julgus? Kust küll sain ma sellise tõuke, et öelda välja see, mida ma tahan? Teisest küljest käis mu peast läbi see mõte, et mis see kellegi teise asi peaks olema, mida mina tahan? Miks peaks teine inimene sellest hoolima, et ma teda näha tahan?
Ja kui siis oli juba käes see nägemise hetk, mõtlesin, et jah, praegu ma ju näen. Sellest, et ma ka juttu vesta tahtsin, polnud ju sõnakestki räägitud. Aga ometi sain mõlemat - nii näha kui ka kõnelda.
Sisedialoogid on ühed vahvad asjad ja nende läbi õpid iseennast ikka maruhästi tundma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar