Elu õpetab...

Arutasin ühe oma sõbraga neid olukordi, kuhu viimasel ajal kogu aeg satun ja ta tuli välja päris huvitava mõttega. Vähemalt minu jaoks. Teemaks oli siis, et kuidas kipub ikka sedasi olema, et kui avali südamega midagi head teha tahad, siis saad teada, et seda head pole kellelegi vaja. Ja mõte, mille mu sõber siis välja käis, oli selline, et kõik heateod peavad olema kantud vähemalt mingis osas isiklikust kasust. See oligi minu jaoks täiesti arusaamatu mõttekäik, sest isikliku kasu saamise eesmärk kogu head-teha-tahtmise juures on minu jaoks olnud senini täiesti sobimatu. Aga kui niimoodi, nagu mina praegu asju teen, need asjad õnnestuda ei taha, siis ehk peaksingi hakkama rohkem oma kasu peale mängima? Kuidas käib see kõik kokku minu senise maailmapildiga? Ega ta hästi käi, aga kui elu õpetab, siis peaks ehk õppust võtma?