Leidsin ennast mõtlemast selle peale, miks mul õnnestub sedavõrd hästi laste maailma sisse minna? Põhjuse leidsin sealtkandist, kus räägitakse usaldusest, aususest ja otsekohesusest. Lapsed ei tea midagi sellest, mis on poos, mis on mask. Lapsed on täpselt sellised, nagu nad on. Ja nad võtavad Su omaks, kui Sa nendega tegeled, kui leiad aega ja võimalust neid kuulata ning olla nende seltskonnas iseendana. Ei mingeid mänge, peale nende mängude, mida parajasti mängitakse. Ja kui veel julgustad ja toetad, siis on kõik võimalik, absoluutselt kõik. Soovin, et needsamad lapsed, kes on praegu oma kõige ehedamal kujul olemas, säilitaksid oma eheduse ka siis, kui nad kord juba lapseeast väljas on.
Samas olen avastanud, et ka täiskasvanutega on mul kõige lihtsam suhelda siis, kui oleme mõlemad endas lapse üles leidnud – siis on kõik siiras, lihtne ja selge. See on väärtuslik aeg ja õnne on, kui mõni täiskasvanu leiab endas seda sisemist jõudu, et olla laps, rõõmustada lihtsate asjade üle ning unustada kõik argimured.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar