Kui küsisin küsimuse, siis sain sellise vastuse, mida ma tegelikult ei oodanud. Arvasin teadvat, kuidas asjad tegelikult on, ja nõnda olingi üllatunud. Kui siis aga aeg edasi läks, sain aru, miks vastus oli just seesugune, nagu ta parajasti oli. Sest vastaja ei olnud näinud ega aru saanud, millest minu seesugune küsimus.
Ja ma ise polnud veel saanud nägijaks, et ka see, kelle käest küsisin, ei pruugi ise aru saada, et ta ise sellesama ratta sees on. Kuid nägijaks oleksid mind pidanud tegema veidi teised asjad, repliigid, mida kuulsin. Neist oleks saanud teha täiesti otsese järelduse, sellise, mis oleks kõik asjad õigesse valgusesse asetanud.
Kuid aeg kulus ja asjad nõudsid ikka oma aega ning saabus hetk, mil minust sai nägija, sain teada seda, miks ühed või teised asjad on ühte- või teistmoodi. Ja seeläbi sain taaskord aru ka seda, et igaüks saab elust aru ikka läbi oma vaateprisma ja kui mõni asi on parajasti prisma serva taga, siis seda ei olegi võimalik näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar