Kuigi ma tean, et nii pidigi minema ja nii ongi vast kõige parem, ei saa ma kuidagi üle sellest kurbusest, mis on mu hinges. Kõik on ju ilus ja hea, inimesed lahked ja toredad, aga see asi võtab ikka aega, väga pikalt.
Teisest küljest on täiesti arusaamatu see, et kuidas kõik siis üldse sedasi läks, mis põhjustas selle, mis toimus ja kas oleks olnud võimalik seda ära hoida.
Aga kurbust see teadmine või ilmselgelt ainuvõimaliku lahenduse tulevikku lükkamise võimalus kergemaks ei tee. Ja keegi kõrvalt ei saa aidata ka.
Sellised on need südameasjad, iseäranis, kui nad nii sügaval südames sees on.
/Täpselt sellesama kurbusega istusin ma möödunud pühapäeva õhtul muuli peal ja leidsin ennast ühe kalamehega juttu vestmas - elust, inimestest, kaladest ja merest. Oli ju väga lõbus aeg - tore on, kui vahel satub selliseid jutukaid eesti mehi kohtama, kes lihtsalt suhtlevad ja nendega saad rääkida ja nalja visata. Millegipärast juhtub neid mu teele aina enam. Aga need, kellega tegelikult rääkida tahaks, kaovad kiiresti, sest neil pole aega sellisteks juttudeks. Sellisteks, mis kestavad pikalt ja on mõlemapoolset rahuldust pakkuvad, mille jooksul ei hoolita ka sellest, et päike ammu silmapiiri taha kadunud on ja õhtu oma hämarusega peale tuleb ja kala enam ei võtagi, mis siis, et ta käib veepinnal kalameest oma kohalolekuga aeg-ajalt ärritamas. Kuid ühel hetkel tuleb aeg lahkuda, sest ootamine on oodatud, see, kellest hoolid, on viimaks ometi tagasi sadamasse jõudnud... Kurbus aga ei kao kuhugi. Samas tundub mulle, et neil hetkedel, kui tahaksin oma kurbusega üksi olla, ei lasta mul seda teha, vaid saadetakse keegi justkui kiuste mu meelt lahutama. Ju siis pole mulle ette nähtud, et ma kurb saaksin olla./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar