Energiakolmnurk

Asetasin ennast energiakolmnurga ühte tippu - kaks olulist tähist olid kolmnurga teisteks tippudeks. Üks paremal, teine vasakul, mina siis omas tipus, tunnetamas seda energiat endast läbi voolamas. Hea oli olla, sest hea on see energia. Ka oma head energiat andsin vastu, sest olulised olid need teised tipud ja kui asjad on olulised, siis on vaja neist hoolida ja neid hoida.

Sõbrad andestavad

Jah, mu kallil sõbral oli õigus. Kõige paremal kombel õigus. Õigus selles suhtes, et sõbrad andestavad. Aega on mööda läinud ju üsna vähe, aga minagi olen andestanud. Nii lihtne see siis ongi. Ehk siis sõbrale antakse alati andeks, saadakse aru ja mõistetakse. Milline on muu moodus sõbraga sõbraks jääda? Ikka ja ainult seesama tee - läbi andestuse palumise ja andmise.

Ebakindlus annab kindluse?

Lugedes üle oma mõtet kindlusest, mis ebakindlusest alguse saanud, leidsin ennast mõtlemas, et kas siis on võimalik ka inimsuhetes selline olukord, mil ebakindlus võib kindluse anda? Vahel ehk annabki - sest enese ületamiseks ja edasiminekuks on vahel vaja oma ebakindlusest üle saada ja luua kindlus. Samal ajal kipub ju elus olema vahel ka vastupidi - et kindlus sootuks ebakindlust loob. Kas see on tingitud sellest, et kui on olemas kindlus, siis oskad rohkem tahta ja oodata ja seeläbi on justkui ka risk suurem ja kaotamisvõimalus hirmutavam ning sellest kõigest tekibki ebakindlus?

Ja tuleb jälle tsiteerida "Kariibi mere piraate", sest seal on Jack Sparrow suu läbi välja öeldud järgmine mõttetera, mis mul millegipärast selle teemaga kohe haakus: "You can always trust a dishonest man to be dishonest. Honestly, it's the honest ones you have to watch out for."

Piire nihutada

Mulle meeldib, kui mind sunnitakse piire nihutama - nii olen väga rahul oma praeguse õpetajaga. Kuigi mu sisemised kahtlused on väga suured ja iga kord, kui jälle mingit asja teha vaja on, saabub mu juurde kerge ärevus, olen väga rahul sellega, et õpetaja ilmselt näeb, saab aru ja annab mulle selle tõuke astuda edasi samm, milleks ma tema arvates valmis olen. Kõik see käib julgustades ja usaldades, kuid siiski piire nihutades. Aga eks niimoodi ongi ainult võimalik õppida. Ja õppida ma ju tahangi. Tundub kergelt selline selleks-et-ujuma-õppida-tuleb-vette-visata-metoodika moodi, aga ju see nii peabki olema.

Kõige hullem asi...

Võiks ju arvata, et miski muu on kõige hullem asi, aga kui see, keda tahes-tahtmata uskuma pead, ütleb, et kõige hullem asi, mis juhtuda saab, on see, et me seisma jääme, siis tundub kõik muu olevat lubatud ja soovitav. Kummaliselt käivad need asjad - pind jalge all on ebakindel, sest ta liigub kogu aeg, igas suunas, ja ometi on olemine täiesti kindel, sest kõige hullem asi on see, kui seisma jääme...

Sedasi see õppimine käib, sest maailmapilt vajab muutmist. Kõrvalseisja jaoks on arusaamatu, kuidas võivad ebakindlad asjad anda täieliku kindluse. Jah, eks sellest olen ma juba ammu aru saanud, et mida sügavam, seda turvalisem. Jällegi üks äraspidine põhimõte.

Keelekentsakused

Otsisin siin ühe inimese kontaktandmeid ja siis leidsin, et tema kena ametinimetus on "erakliendi müügijuht". Kuigi see on ilmselt väga lihtne ja selge väljend, millest kõik aru saavad, tekkis minul küsimus, et kas see on inimene, kes juhib eraklientide müümist?

Selle peale tuleb mulle meelde eesti keele üks suurepärasemaid termineid üldse - tuulegeneraator. Minu jaoks tähendab selline sõna, et see on seade, mis tuult genereerib. Tuulegeneraatorite eksperdid ütlevadki siinkohal, et jah, kui tuul liiga tugev on, siis peab generaator tuult tekitama, ehkki tegelikult tähendab see tuulele vastutöötamist. Ja kui tiivikud käivad, siis lisaks sellele tuulele, mis neid ringi ajab, tekitavad nad ju ise ka tuult.

Selle peale tuleb mulle meelde üks tarkusetera - kui juhtud jääma mootorita jahiga tuulevaikse ilma kätte, siis kõige efektiivsem edasiliikumise viis on jahi kõigutamine, mille tulemusena tekib purje ümber tuul, mis jahti edasi viib. Alternatiivsed variandid on aerutamine ja, kui jahi vöör seda vähegi võimaldab, vöörist väljakummardudes ujumine.

Veel leidsin ennast mõtlemas ühe teise keelekentsakuse peale - üksik saar. Kas see siis tähendab, et saar on üksik? Või saab saar üksikuks seepärast, et inimene seal peal üksik on?

Leidsin veel ühe kentsaka lause: "Teoorias olen ma tugev." Kas see tähendab seda, et inimesel on teooria hästi käpas või siis hoopis seda, et inimene on tugev, teoreetiliselt.

Tasakaalukolmnurk

Täpselt sedasi - kolmnurk. Kolm inimest moodustavad kolmnurga. Igaüks ise nurgas. Igaüks omamoodi arusaamadega. Ja igaühel oma suhe kahe teise inimesega selles kolmnurgas. Kõik täpselt nii, nagu elus ikka. Inimeste arusaamad üksteisest ei ole tasakaalus ja nii loob tasakaalu alles see kolmnurk. Ikka nii, et kolmas teeks mida iganes esimese heaks, esimene teise heaks ja teine kolmanda heaks. Nii siis ongi kolmnurk ja elu tasakaalus. Kuidas aga teha nii, et võiks tekkida selline olukord, et sellest tasakaaluolukorrast võiks saada kolm tasakaalukat kahe inimese vahelist suhet? Ei tea kas see kõik ongi ette nähtud? Võib-olla ongi see tasakaalus kolmnurk antud juhul parim ja ainuvõimalik lahendus.

Tunded, mis muud

Kui mulle räägiti võidutundest, siis ma ei saanud päris täpselt aru, mida selle all silmas peeti. Arvasin, et see tähendab hasarti. Nüüd ma selles enam nii kindel pole. Ma jätkuvalt ei tea, kas see on seesama tunne, mida mina tunda olen saanud või on see mingi muu tunne. Minu jaoks on tekkinud üks hoopis huvitav tunne ja see on õnnetunne, kergendustunne. Kuigi huvitav on see, et mitte hetkekski ei teki eemal olles seda tunnet, et tahaks tagasi, tahaks selle asja seest ära. Kuid millest siis see tunne tekib, kui tagasi ollakse? Igal juhul on see arusaamatu. Samas olen lugenud kusagilt, et sellist tunnet on teisedki tundnud, kuigi kasutanud veidi teistsugust sõna - tunne, et seekord jäin mina peale, seekord suutsin ma Sinust üle olla. Hoopis teine tunne on olla selle asja keskel - see on nii lihtne ja loomulik, nii iseenesestmõistetav, et ei oska ette kujutada, et see asi kuidagi teistmoodi olla võiks.

Kurbus hinges

Kuigi ma tean, et nii pidigi minema ja nii ongi vast kõige parem, ei saa ma kuidagi üle sellest kurbusest, mis on mu hinges. Kõik on ju ilus ja hea, inimesed lahked ja toredad, aga see asi võtab ikka aega, väga pikalt.

Teisest küljest on täiesti arusaamatu see, et kuidas kõik siis üldse sedasi läks, mis põhjustas selle, mis toimus ja kas oleks olnud võimalik seda ära hoida.

Aga kurbust see teadmine või ilmselgelt ainuvõimaliku lahenduse tulevikku lükkamise võimalus kergemaks ei tee. Ja keegi kõrvalt ei saa aidata ka.

Sellised on need südameasjad, iseäranis, kui nad nii sügaval südames sees on.

/Täpselt sellesama kurbusega istusin ma möödunud pühapäeva õhtul muuli peal ja leidsin ennast ühe kalamehega juttu vestmas - elust, inimestest, kaladest ja merest. Oli ju väga lõbus aeg - tore on, kui vahel satub selliseid jutukaid eesti mehi kohtama, kes lihtsalt suhtlevad ja nendega saad rääkida ja nalja visata. Millegipärast juhtub neid mu teele aina enam. Aga need, kellega tegelikult rääkida tahaks, kaovad kiiresti, sest neil pole aega sellisteks juttudeks. Sellisteks, mis kestavad pikalt ja on mõlemapoolset rahuldust pakkuvad, mille jooksul ei hoolita ka sellest, et päike ammu silmapiiri taha kadunud on ja õhtu oma hämarusega peale tuleb ja kala enam ei võtagi, mis siis, et ta käib veepinnal kalameest oma kohalolekuga aeg-ajalt ärritamas. Kuid ühel hetkel tuleb aeg lahkuda, sest ootamine on oodatud, see, kellest hoolid, on viimaks ometi tagasi sadamasse jõudnud... Kurbus aga ei kao kuhugi. Samas tundub mulle, et neil hetkedel, kui tahaksin oma kurbusega üksi olla, ei lasta mul seda teha, vaid saadetakse keegi justkui kiuste mu meelt lahutama. Ju siis pole mulle ette nähtud, et ma kurb saaksin olla./

Veemängud

Vahel on sellist õnne, et oled kõige ilusa sees. Keset vett, kui on ilm, nagu meil siin parajasti on, tekivad hämmastavad veemängud, mis võtavad Su hinge endaga kaasa. Siis oled lummatud ja võlutud, kuidagi ei suuda selle ilu pealt oma pilku lahti kiskuda ja hoomamatu on see rõõm, vaimustus ja hardus, mis sellistel hetkedel hinge tabab.

Ikka ise

Jah, see esimese jaanuari ise oma tahtmiste järgi toimetamine ja ise endale asjade kätte võitlemine on jätkuvalt toimiv tegutsemismuster. Nii olen ise tegemas teoks seda, milleks ma arvasin, et mul oleks vaja kõrvalist abi. Aga läks nii, nagu enamasti ikka läheb. Loota saab vaid iseenda peale ja nii pean tee oma unistuste teostamiseks leidma ja läbi käima ikka ja aina üksi. Aga pole viga, eks ma siis selle võrra õpin rohkem ning pean ise targemaks ja osavamaks saama. Sest kui loota saab vaid iseenda peale, siis peavad teadmised-oskused hästi omandatud olema.

Igaühel oma vaatenurk

Huvitav on see elu. Kuulad inimesi ja mõtled, et meist igaühel on vist iga inimese kohta täiesti isesugune arvamus. Nii leidsin mina ennast kuulamas mitut erinevat inimest, kes lahkesti tulid välja oma arvamusega ühe inimese kohta. Ja kummaline oli see pilt, mille ma kokku sain. Ise inimesega hetkekski kokku puutumata olen saanud ühest küljest terve rea mitte just eriti positiivseid hinnanguid, teisest küljest aga ühe sellise vaatenurga, mis neile teistele arvamustele risti vastu käib. Püüdsin siis aru saada, et miks ja kuidas selline erinevus tekkida sai. Ja kui ma siis hakkasin arvamuse avaldajaid omavahel võrdlema, siis sain ma aru, millest see erinevus tulla võis - selle võis põhjustada inimeste endi vaade elule ja sellele, millisena nad näevad maailma enda ümber, samuti inimesi selle sees.

Tagasiantud naer

Sain ennast taas naerma. Naeru tekitamise allikaks ikka seesama inimene, kes on ikka ja jälle suutnud mind naerma ajada. Nõnda saingi oma naeru taas tagasi ja hea oli mu meel. Sinna juurde tuli veel kohtumine ühe oma uue sõbraga, kes mind samuti ennastunustavalt naerma pani. Aitäh, vajasin seda! Tore, kui on inimesi, kes mulle mu naeru tagasi annavad!

Vastandlikud olukorrad

Elu teeb täpselt seda, mida aga ise tahab. Nii pani ta mulle selgeks vaatamiseks vastamisi kaks täiesti vastandlikku olukorda. Et ma saaksin ise näha ja järeldusi teha. Lihtsalt viskas väikese vingerpussi ja ma sain veelgi selgemalt aru, mis ja kuidas ja milleks.

Kui muudmoodi aru ei saa, siis tuleb ikka veest ette ja siniseks teha. No kui muud värvid ja vahendid ei aita. Eks ma pean selle põhjal siis oma järeldused tegema, kui juba sedasi kõik näitlikud õppetunnid välja joonistatakse.

Mina ei lähe kuhugi

Täpselt nii see on. Nagu ma lubasin, ei lähe ma kuhugi. Ega plaani minna ka. Mis siis, et asjad on nüüd teistmoodi ja suhted on nüüd teistsugused. Aga ma tahan siin olla ja siin ma ka olen ega lähe kuhugi. Ja küll ma leian selle võimaluse, kuidas siin saaks olema minu koht, kus oleksin oodatud. Teekond on alanud, siht on silme ees, märgid maas. Tuleb vaid edasi minna, muud polegi vaja teha. Isegi ajakava on paigas - kuigi seda poleks vaja, sest ka ilma selleta saaks väga kenasti hakkama.

Aga jah, mul pole jätkuvalt plaani kuhugi minna. See on lihtsalt teadmiseks, kui peaks olema keegi, kellele see teadmine huvi pakub.

Kuulata vihma häält

Küll inimene ikka unustab kiiresti. Seda avastasin täna. Pole ju vihmast teab mis palju aega möödas - sai ju eelmisel neljapäevalgi päris korralikult vihma saadud. Aga ikkagi tundusid need helid, mida täna vihm esile kutsus, nii uued, ootamatud, omapärased. Praegu kuulan suure naudinguga, kuidas vihm laulab. Milline mõnu! Loodetavasti toob see kaasa ka kauaoodatud värskuse.

Õiges kohas

Sadam ja jahid, päikeseloojang ja suvi. Sedasi saad aru, et oled õiges kohas. Sest kõik, mida ihanud oled, on siinsamas olemas. Milline romantika! Mõnusad hetked ja ilusad unistused saavad siin teoks - needsamad kaunitarid siin vees ja meri ja päikesepaiste ja valgusemängud taevas. Kõik, mida üldse võiks vaja minna.

Pole siis imestada, et ma jäin. Jäin selle lummuse keskele, et tunda ennastki väikese osana sellest. Eks see oli tuttav tunne, mida olin juba tunda saanud - tervelt nelja päeva ja nelja öö vältel. Hea on selliseid tundeid meelde tuletada...

Elektroonilised sidekanalid

Tänapäeval on huvitav see, et eeldatakse, et Sa oled kogu aeg oma elektrooniliste sidekanalite kaudu kättesaadav. Nii olen minagi mitu korda pidanud selgitama, et ma tõesti ei loe oma e-kirju iga kell igas kohas. Minu jaoks on siiski operatiivsemaid sidekanaleid, iseäranis praegusel suvisel ajal, kus väljaspool kinnist ruumi ja netiühenduspunkte on nii palju põnevat leida ja avastada... Ja enamasti kipub ju sedasi olema, et kui oled juba millegi jaoks kuhugi ära läinud, ega siis naljalt sealt tagasi tulema ka ei hakka.

Punaste pilvede päikeseloojang

Viimastel soojadel aegadel olen harjuma hakanud sellega, et päikeseloojangul on taevas selge ja punane päikeseketas silmapiiri taha kaob. Täna on teistmoodi. Täna sajab vihma. Täna on taevas poolenisti punane, üha lillamaks tõmbub ta. Esimese hooga toas punast valgust märgates arvasin, et ju päike kusagilt silmapiirilt piilub, aga aknast välja vaadates avastasin, et hoopis pilvesein on see, mis üleni punaselt kumab.

Kui on üks paik...

Nüüdseks on saanud käia ühes ja teises paigas, kuid ikka enam saab minu sees kindlaks see teadmine, et on üks paik, mis on täpselt selline, nagu ma tahan ja seal on mul alati hea olla. Kui on üks selline paik ja oled selle enda jaoks avastanud, teada saanud, et see paik on olemas, siis on elus ikka tohutult vedanud. Palju on neid inimesi, kes leiavad üles just nende jaoks loodud paiga? Mina ei tea ega oska arvatagi, küll aga tean, et on üks paik, mille olen leidnud ja mis on omaks saanud.

Seda paika tahan ma hoida oma südames ja teha kõik, mida ma iganes selle paiga heaks teha suudan. Mul siis on nüüd üks selline paik.

Kedagi õnnelikuks teha

Nii lihtne on teist inimest õnnelikuks teha. Seda on võimalik teha siis, kui Sa täpselt tead, mida teine inimene soovib. Nii läks minulgi sel nädalal õnneks, et sain ühe inimese õnnelikuks teha, sest viimaks ometi tegin ma seda, mida ta juba kaua ootas ja lootis. Ja nüüd on see asi tehtud ja teise inimese õnn ongi saabunud.

Pea tuult täis

On selline ütlemine: „Pea pulki täis.“ On selline ütlemine, aga minu kohta see ei kehti, sest mul on veel hullemini läinud. Mul nimelt on pea tuult täis. Eks nõnda juhtub – kui ennast pidevalt tuulutamas käid, siis viimaks hakkab ikka mõjuma ka ja ajurakkude vahele mahub ainult tuul. Midagi pole teha – kui juba korra oled tuule puudutatud, siis on ta Su sees ja kuidagi ei oska ilma olla.

Ikka kõik hästi

Hämmastav on ikka see inimmõistus. Kui miski asi sinna kuidagi mahtuda ei taha, siis tekitatakse olukord, kus tehakse kõik selleks, et asi ikka ära mahuks. Nii avastasin minagi ennast asjadele teise külje pealt vaatamas ja kõik sai kohe päris korda. Ja kui võiks arvata, et õnnetus oli kohal, siis sai sellest õnnetusest üsna pea õnn, sest asjade teistsugune nägemine asetas kõik uude valgusesse. Nõnda sai halvast asjast hea ja seepärast on mul hea meel selle üle, et oli kõrvalseisjaid, kes ei lähenenud asjale nii emotsionaalselt ja isiklikult nagu ma ise, ning oskasid mulle alternatiive välja pakkuda. Nõnda andsid nad mulle teise mõttesuuna, et saaksin ka ise aru, et on hea, et niigi läks, alati oleks võinud hullemini minna.

Inimsuhted

Leidsin ennast mõtlemast selle peale, miks mul õnnestub sedavõrd hästi laste maailma sisse minna? Põhjuse leidsin sealtkandist, kus räägitakse usaldusest, aususest ja otsekohesusest. Lapsed ei tea midagi sellest, mis on poos, mis on mask. Lapsed on täpselt sellised, nagu nad on. Ja nad võtavad Su omaks, kui Sa nendega tegeled, kui leiad aega ja võimalust neid kuulata ning olla nende seltskonnas iseendana. Ei mingeid mänge, peale nende mängude, mida parajasti mängitakse. Ja kui veel julgustad ja toetad, siis on kõik võimalik, absoluutselt kõik. Soovin, et needsamad lapsed, kes on praegu oma kõige ehedamal kujul olemas, säilitaksid oma eheduse ka siis, kui nad kord juba lapseeast väljas on.

Samas olen avastanud, et ka täiskasvanutega on mul kõige lihtsam suhelda siis, kui oleme mõlemad endas lapse üles leidnud – siis on kõik siiras, lihtne ja selge. See on väärtuslik aeg ja õnne on, kui mõni täiskasvanu leiab endas seda sisemist jõudu, et olla laps, rõõmustada lihtsate asjade üle ning unustada kõik argimured.

Ise endale elamist õpetada

Selle järgi, kuidas saan aru teiste eludest ja käitumismotiividest, võiksin iseendalegi elamise õpetamise juhendi kokku panna. Täpselt sellised mõtted tulevad minu seest teiste jaoks nõuannetena välja, mida mulle enesele kõige rohkem vaja oleks.

Samas mõtlen kogu aeg suure hirmuga, mis saab kogu sellest tarkusest, mis minu sisse on aastatega kogunenud ja mille kogunemine kuidagi lõppeda ei taha. Mida ma sellega küll peale hakkan, kui minu enda elu elamist see tarkus pigem takistab, kui et elamisele kaasa aitaks. Milleks kogu see tarkus minu sisse on ette nähtud? Peab ju olema sellelgi mingi suurem eesmärk ja asi? Või siis ongi eesmärgiks vaid see, et ma ikka enam saaksin tunda ja teada, et ikka pagana tark olen, mis sellest, et selle tarkusega ma ise midagi muud peale hakata ei oska, kui vaid targutada...

Uus aus suhe

Olen oma ellu saanud uue suhte. See on suhe merega. Meri, kes on alati aus ja täpselt seda nägu, nagu ta parajasti on. See on suhe, mis on minuski ausust ja otsekohesust esile toonud. Olen väga õnnelik selle uue ja ausa suhte üle, mis minu elus on. Ja omalt poolt oskan pakkuda armastust, austust, usaldust ja hoolt. Loodetavasti on see ka edaspidi üks hea ja teineteist hoidev suhe.

Huvitavad arusaamad elust

Kui küsisin küsimuse, siis sain sellise vastuse, mida ma tegelikult ei oodanud. Arvasin teadvat, kuidas asjad tegelikult on, ja nõnda olingi üllatunud. Kui siis aga aeg edasi läks, sain aru, miks vastus oli just seesugune, nagu ta parajasti oli. Sest vastaja ei olnud näinud ega aru saanud, millest minu seesugune küsimus.

Ja ma ise polnud veel saanud nägijaks, et ka see, kelle käest küsisin, ei pruugi ise aru saada, et ta ise sellesama ratta sees on. Kuid nägijaks oleksid mind pidanud tegema veidi teised asjad, repliigid, mida kuulsin. Neist oleks saanud teha täiesti otsese järelduse, sellise, mis oleks kõik asjad õigesse valgusesse asetanud.

Kuid aeg kulus ja asjad nõudsid ikka oma aega ning saabus hetk, mil minust sai nägija, sain teada seda, miks ühed või teised asjad on ühte- või teistmoodi. Ja seeläbi sain taaskord aru ka seda, et igaüks saab elust aru ikka läbi oma vaateprisma ja kui mõni asi on parajasti prisma serva taga, siis seda ei olegi võimalik näha.

Elu õpetab edasi...

Kas ma tahan kõiki neid elu õppetunde ikka omandada, tekib küsimus. Ei sobi need õppetunnid kuidagi minu sisemiste tunnetega kokku, lihtsalt ei sobi. Aga elu muudkui õpetab edasi ja head sõbrad jagavad lahkesti näpunäiteid. Nii saangi eluasjades targemaks.

Kuid peamine, milles targemaks olen saanud, on see, et mu ümber on palju häid sõpru, kellega saan südamest südamesse rääkida ja kes on mulle toeks ning abiks siis, kui neid vajan. Kas selle teadmise jaoks on elu mulle õppetunnid valmis pannud? Et saaksin aru ja oskaksin hinnata neid kalleid inimesi, kes tulevad ja on ja hoiavad ja kaitsevad ja annavad nõu ja lohutavad, kui seda vaja peaks minema. Samuti on nad alati olemas, kui tuju parandamist vajab.

Milleks siis ekslen nende juurest kõrvale ja otsin kusagilt mujalt midagi seesugust, mille kohta ma ise ka ei tea, mis see on, ja mida sõnastada oska?

Elu õpetab...

Arutasin ühe oma sõbraga neid olukordi, kuhu viimasel ajal kogu aeg satun ja ta tuli välja päris huvitava mõttega. Vähemalt minu jaoks. Teemaks oli siis, et kuidas kipub ikka sedasi olema, et kui avali südamega midagi head teha tahad, siis saad teada, et seda head pole kellelegi vaja. Ja mõte, mille mu sõber siis välja käis, oli selline, et kõik heateod peavad olema kantud vähemalt mingis osas isiklikust kasust. See oligi minu jaoks täiesti arusaamatu mõttekäik, sest isikliku kasu saamise eesmärk kogu head-teha-tahtmise juures on minu jaoks olnud senini täiesti sobimatu. Aga kui niimoodi, nagu mina praegu asju teen, need asjad õnnestuda ei taha, siis ehk peaksingi hakkama rohkem oma kasu peale mängima? Kuidas käib see kõik kokku minu senise maailmapildiga? Ega ta hästi käi, aga kui elu õpetab, siis peaks ehk õppust võtma?

Kuidas loodus mängib...

Kusagil aja ja ruumi kokkupuutepunktis on olemas see hetk, kui saime tunda kõiki neid looduse võlusid. Esmalt muidugi see meeletu kuumus. Edasi juba külmade ja kuumade õhuvoolude vaheldumine teel ja veel olles. Ja siis muidugi see hingemattev vastuvõtt, kui jõudsime kohale - taevas otsustas, et meile kulub üks korralik kaelavalatud ämbritäis vett ära. Esmakordselt oli mul võimalus jälgida, kuidas toimub vihmaseina lähenemine peaaegu peegelsiledal veel. Lisaks veel hulgaliselt sähvivat äikest, tuule toimetamise nii veel kui ka maal ja loomulikult ka temperatuuri- ning tuulesuuna muutumise mänge. Lõpetuseks siis üks korralik veesaun - soe vesi üle paadiserva lendamas ja läbimärjaks kastmas. Selline lõbus pärastlõuna, ise endale korraldatud atraktsiooniga. Selliseid pärastlõunaid peab ka tulevikus olema!

Palju saada

Tegelikult olen õnnelik iga võimaluse üle. Ja kui suhtumine on selline, et iga uus võimalus on juba niigi boonusena saadud, siis ei saagi see asi olla muudmoodi, kui taibata, et olen palju saanud. Mul on hea meel selle üle, et elu on tegelikkuseks teinud selle, mis oli mingil hetkel vaid täiesti ebareaalne unistus. Nüüd on sellest saanud reaalsus. Õnneks on kõik nii erakordne, et rutiini või küllastumist tekkida ei saagi. Tore!

Killuke õnne

Sellest väiksest killust
sai nii palju õnne,
sellest väiksest killust
õnnekilde pudenes.
Sellest väiksest killust
sai õnne meile kahele,
sellest väiksest killust,
mis vaatamata oma väiksusele
ometi on nii oluline
meile mõlemale.
/24.05.-12.07.2010/

Elada oma unistuste elu

Jah, elu on läinud sedasi, et olen saanud oma unistuste elu elada. Selleni jõudmine polnud sugugi keeruline. Peamine asi oli leida üles see, mida täpselt tahan. Ja siis asuda seda kõike teostama. Hea on, et on olemas inimesed, kes on aidanud mind selle teeotsa peale, mis mind minu unistuste eluni viinud on.

Imeline on see õnn, mida olen saanud tunda!

Julgustades

Kummaline on see tunne, mida tunned siis, kui saad aru, et ka teistel inimestel on kahtlused ja kõhklused elus. Millegipärast on kusagil sisemuses ikka see teadmine, et teised on alati kõiges kindlad ja astuvad oma eluteed kindla sammuga.

See hetk aga, kui saad aru, et ka teised kõhklevad ning vajavad julgustamist, on justkui iseendagi veenmine. Nii leiad, et teist inimest julgustades saad isegi julgust juurde, sest julgem on ju rääkida oma hirmudest, kahtlustest ja kõhklustest, kui tead, et ka teisel inimesel samalaadseid mõtteid peas ja tundeid südames on.

Õnnest aru saada

Sain üle pika aja kokku ühe oma sõbraga ja kummastav oli selle kohtumise kokkuvõte. Selles suhtes, et ta arvas, et tal on aega minuga suhelda ja tegeleda ning minu kohalolek tõi talle selgelt välja selle, et ega tal ikka ei ole aega küll. Ja kui ma siis veel julgesin talle rääkida sellest, kuivõrd õnnelik ma praegu olen, siis saatis ta mu südametäiega heasse kohta - et mis ma tulen oma õnne talle nina alla hõõruma. Tegelikult sain temast väga hästi ära ja tema sai minustki hästi aru, aga ikkagi oli see selline õnne tunnetamise koht. See, kuidas mõnikord saad aru, et õnn on, kui on sõpru, kes on ausad ja otsekohesed ja kellele ikka tahad pöialt hoida.

Viga minus eneses

Kui otsin põhjuseid, miks asi ei toimi, jõuan ikka ja jälle tagasi iseenda juurde. Kõik tundub lihtsalt nii uskumatu, et ma ei suuda kuidagi mõelda, et see asi võiks võimalik olla. Lihtsalt elukogemus on õpetanud mitte uskuma neid asju, mille peale kindel olla ei saa. Ja mille peale üldse kindel olla saabki? Sellist asja vist polegi olemas.

Aga kui antakse kinnitus selle kohta, et võimalus on olemas ja mingid asjad on läinud täiesti õigesse kohta, siis võiks ju ometi viimaks uskuma hakata. Ja selline on siis tõehetk - see koht, kus saan aru, et see hirm, mida olen arvanud teises inimeses nägevat, on hirm minu enda sees, mis ei lase mul teha seda, mida ma kõige rohkem tahan. Seesama tunne käsib mul tappa kõik lootuseidud, mis minu sees kasvavad. Kuid milleks selline hävitustöö, kui on olemas võimalus, kasvõi imetilluke, aga siiski olemas?

Ja alguse saab kõik sealtkandist, kus räägitakse väärtusest ja vääriliseks olemisest. Kui need asjad on kahtluse alla seatud, siis on usaldus visa tekkima ja uskuda ei oskagi kohe millegi sisse.

Ilmselt juba kõik ära tüüdanud

Mul on viimasel ajal kaks teemat hinge peal. Nende teemadega olen vist juba küll kõik ära tüüdanud. Aga kui tunded on üle pea löönud, siis ei oska muudmoodi olla ka. Tahaks kogu aeg kõigiga jagada seda, mis ja kuidas, millised arengud on. Seeläbi tekib võimalus ikka ja jälle läbi elada seda, mis hea ja armas, või siis endast välja saada see, mis haiget teeb. Jõudu siis kõigile kaaskannatajatele, sest tundub, et mõlemal teemal saab veel palju lugusid olema.

Ise aru saada

Enne, kui ise arugi sain, oli mu suust välja lennanud lause: "Ma tahan Sind näha!" Ja kui see hetk siis möödas oli, leidsin ennast mõtlemas, et kuidas ma siis nüüd sedasi ütlesin? Täiesti ootamatu oli see, et ma oma soovi nõnda selgelt väljendasin ja seejuures isegi tingivat kõneviisi ei kasutanud. Kustkohast tuli minu sisse see julgus? Kust küll sain ma sellise tõuke, et öelda välja see, mida ma tahan? Teisest küljest käis mu peast läbi see mõte, et mis see kellegi teise asi peaks olema, mida mina tahan? Miks peaks teine inimene sellest hoolima, et ma teda näha tahan?

Ja kui siis oli juba käes see nägemise hetk, mõtlesin, et jah, praegu ma ju näen. Sellest, et ma ka juttu vesta tahtsin, polnud ju sõnakestki räägitud. Aga ometi sain mõlemat - nii näha kui ka kõnelda.

Sisedialoogid on ühed vahvad asjad ja nende läbi õpid iseennast ikka maruhästi tundma...

Käia oma teed

Lihtne oleks ju kelleltki sabast kinni hakata ja öelda, et mind võetaks kaasa. Aga ma ei saa seda teha, sest ma tean, et ma pean käima oma teed, leidma oma võimalused. Ja kui on õnne, siis saavad kokku need teed, mis kokku saama peavad.

Kuigi päris ise ma seda teed nüüd ka ei käi - on ikkagi keegi, kelle kiiluvees ma lähen. Aga see pole selline minek, et tema mind juhendama peaks. Ma ikka õpin ja otsin ise. Ning olen leidnud ka selle päris oma tee. Eks vaatame, kuhu see kõik välja viib...

Milline muutus?

Neli päeva pole sugugi pikk aeg. Neli päeva on täiesti lühike aeg. Aga muutus on minu sees selle nelja päeva tulemusena tekkinud. Tean, et see on muutus avatuse poole. Tean, et see on vaba olemise tajumise võimalus. Tean, et see on midagi sellist, mis viib edasi. See on andnud oskuse näha elu läbi julguse ja edasimineku prisma. Andnud võimaluse enese kohta midagi uut avastada. Ja kinnitust saada selle tunde kohta, mis ammu juba minu sees kasvanud on.

Vahel võib niimoodi minna

Lugesin ühte blogi, mida aeg-ajalt ikka jälgin. Praegu iseäranis teravalt, sest teema on oluline ja teiste teemadega seoses on see blogi üles tulnud ja jutuaineks olnud. Kirjutajaks Uku, kes praegu üksi oma jahiga eksleb maailmameredel.

Ja sellise lõigu leidsin ühest sissekandest:

Eile külastas mu jahti tolli. Kuna oleme Shengeni lepingu liikmed, siis see tore mees jäi minu ja paberitega rahule. Kuna mul oli Vanaga jutuajamine pooleli küsisin, kas temagi viskit soovib? Tema vastas ausalt, et muidu küll aga praegu töö aeg. Uuris muidugi igat tuba ja küsis sõbralikke aga uurivaid küsimusi. Üks oli, miks ma üksinda sõidan. Vastasin, et mulle meeldib j et ma olen hull. Õhtul tuli politsei ja kuna ma ei ole Inglismaalt, mis ei ole Shengenis, jäi temagi minu paberitega rahule. Kuna parasjagu nööpisin lahti õlle, küsisin, et ega ta ei sooviks? Vastus oli et soovib küll aga töö ajal ei saa. Mulle see vastus meeldis. Vaatas muidugi igasse ruumi, et emigrante ei oleks. Küsis, et miks ma üksinda sõidan? Sama vastus. Hommikul aga tuli tolli nelja liikmeline brigaad, kellest üks oli narko koer nimega Tsäm ja puistamine algas. Koer oli kõige targem. Tegi oma tiiru ja nägi, et siit uut doosi ei saa, läks välja ootama. Ametnikud jätkasid kõva tunni. Aeg ajalt esitasid küsimusi, nagu miks ma üksinda sõidan ja kas mul on tuttavaid Islandil. Lõpptulemus on muidugi, et minu jaht on täiesti narko vaba ja mina seadusekuulekas. Nad arvasid, et narkootikumid võivad olla peidetud ka väljapoole. Soovitasin kontrollida.

Juba Lible olevat öelnud, et kui Sa tõtt räägid, ei usu Sind keegi. Ja et valetamine on see asi, mis ilmas edasi aitab.

Kaasa elada

M6nikord elad teiste eludele kogu hingest kaasa. Seda seet6ttu, et tead ja näed, et see, mismoodi elu elatakse, on kaasaelamist väärt. Ja eks see ikka inspireerib ja innustab ka.

Puudutab hinge

M6ni inimene on selline, et puudutab hinge. Puudutab sügavalt hinge. Sellise inimesega kokku puutudes m6istad ja saad aru, kui suur 6nn on leida hingesoojust, hellust ja hoolivust. See on just see, mida mina vajan ja millesse uskuda tahan.

Ja just seepärast...

Asjad kulgesid omasoodu ja tekkisid hetked, mil oleksin soovinud lausuda: "Ja just seepärast..." Need olid hetked, mil sain enese jaoks selgitused, miks ühte v6i teistmoodi toimetan. Ajendeid tuleb ikka kogemuste kandist otsida.

Ime

See, mida näha sain, oli just see, mille olemasolu olin aimanud. V6i olin ma t6esti seda k6ike juba ennegi näinud? Ime, mida olin kaua oodanud, sai t6elisuseks. Nähtule järgnes pisaratevooluna vallandunud vapustus. Selline reaktsioon siis! Aga muudmoodi lihtsalt ei saanud, sest m6nikord leiadki, et reaalsus vastab ideaalile.