Nõrgemad isendid...

Seda mõtet olen ma mõlgutanud juba päris mitu aega. Mõtet sellest, et olelusvõitluses peavadki nõrgemad isendid surema, nõrgemad isendid peavadki hävima ja nõrgematel isenditel ei pea ka järglasi olema. Miks peaks see inimeste maailmas kuidagi teistmoodi olema? Miks peaks inimeste maailm selles osas loomariigist erinema?

Lihtsalt, täna on jälle täpselt see seis, kus ma vaatan oma asjadele otsa ja mõistan, et ma olengi nõrgem isend, kes ei suuda ega oska enda eest seista ja nii ma olengi kõigi jalge alla tallata. Kui ma isegi püüan enda õigust taga ajada, siis ühel hetkel löön käega - mul ei ole seda aega ja ka energiavarud on selliste tegevuste jaoks täiesti otsas.

Ja nii irooniline on see kiri, mille leidsin enda postkastist, kompromissettepanek, et tuleme mõlemad poolele teele vastu. See on lihtsalt naeruväärne, sest kes ja kuidas siis lõppkokkuvõttes hakkab mulle säästuvariante pakkuma või poolele teele kompromissina vastu tulema. Ja kas tõesti õiglase tasu saamine oma töö eest on midagi nii üle mõistuse arusaamatut, midagi nii võimatut? Ma saan täiesti aru sellest, et ressursse pole, aga huvitav, et minul neid ikka ja jälle jaguma peab, huvitav, et mina pean ikka välja vedama, minu käest ei küsi keegi, kust mina need ressursid võtan.

Irooniline on selle kõige juures ka see, et ma pean iga leivapala pärast võitlema, iga kord üle küsima, iga kord peale käima. Miks ei võiks need asjad käia teistpidi, et teine osapool ka muretseks, hoolitseks ja näeks vaeva. Ja eks ma saan aru ka, et ma ise olen rumal ja süüdistada pole mul mitte kedagi teist peale iseenda. Hea, et vähemalt süü ilma peale hulkuma ei jää - midagigi positiivset...