Ma saan aru

Ma saan sellest väga hästi aru. Ka mulle endale meeldib mu auto väga. Aga see, et ta remondifirmale igakord aina enam meeldima hakkab, on suisa tähelepanuväärne. Iga järgmise korraga tahavad nad teda enda juures aina kauem hoida. Nii avastasingi täna õhtul, et olen autota ja kuna mulle asendusautot ka pakkuda ei saadud, siis sain üle pika aja taas seltskondliku transpordi võlusid nautida.

Oli, mille üle imestada, oli, mille üle mõtteid mõlgutada. Esmalt muidugi küsimus, kuidas endale bussipilet soetada, kui pole ühtegi putkat ümberringi. Sai otsustatud m-pileti kasuks ja üllatavalt lihtsa protseduuriga oligi vajalik pilet olemas. M-pileti soetamise juures oli oma nõks - m-pileti ostmiseks on vaja teada pileti tüübile vastavat koodi. Seda muidugi linnavalitsuse poolt trükitud piletihindasid tutvustaval kleebisel ei ole. Õnneks oli kõrval mingi seletav-kirjeldav artikkel ja sealt võis ka vajaliku koodi leida.

Siis muidugi noor ema oma lapsevankriga õnnetult bussipeatuses, sest ei olnud mingit madala põhjaga bussi, nagu bussigraafik lubas. Ja eelmise bussi pealt polevat keegi talle ka appi tulnud.

Siis jälle mingi lahtine pudel mööda bussi lendamas ja kolisemas, tekitamas küsimust, kas see polegi kellegi asi (mina ei pääsenud füüsiliselt ligi). Viimaks siis lähedal istuv neiu leidis, et ta tõesti saab sellega midagi ette võtta.

Sellised emotsioonid siis minu tänasest "bussiseiklusest". Kuid seltskondlik transport tõi mu kenasti koju, isegi busside vahetamine käis valutult - kui üks buss lahkus, oli teine juba platsis.

PS Autovaba päev on sel aastal minust suure kaarega ringi käinud, nüüd siis olen vabatahtlikult saanud endale autovaba päeva. Kuigi jah, oli siin paar autovaba nädalat - sellist, mille jooksul ma isegi ühtegi autot ei näinud (oli küll üks linttraktor, aga see pigem vrakk).