Helistasin, küsisin küsimuse. Tunne oli, et pean seda tegema. Tegin siis seda, mida tegema pidin. Palusin tagasi helistada. Helistati tagasi. Ja anti vastus mu eile pähe torganud küsimusele (mis mu enda peas vaid kõmises). Vastus on praegu veel osaline ja mitte eriti täpne, aga seda, mida teada tahtsin, olen teada saanud. Selline on siis asjade loomulik käik. Muidu ei oleks keegi mulle hakanud teada andma. Kas see on veel üks põhjuseid, miks sel nädalal pole ma seal, kus ma muidu olema pidin? Seda kõike polnud lihtsalt ette nähtud, sest mul oli vaja hoopis teisi asju teha.
Palju head on selles nädalas juba olnud, siin ja praegu. Kuigi mingil hetkel on olnud kõhklusi, et kas oleksin pidanud jääma sinna, kus ma olin. Aga iga päevaga saan ikka enam teada, et kuigi olles üksi eraldatud muust maailmast toimis see maailm kenasti ilma minuta edasi, on sel nädalal toimunud sündmused andnud selge märgi sellest, et ikkagi on mõned asjad, kus on ka minu panust vaja. Tore on olla vajalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar