...ja ilu minu silmadele?
Juhuste kokkulangemise tulemusena sattusin suurepärasele kontserdile. Oli, mida kuulata. Oli ka, mida vaadata. Ilusaid mehi laulmas kenade häältega. Emotsioone oma lauluga kuulajate seest välja kiskumas. Mõnel juhul isegi nii tugevasti, et pisarad kippusid silma.
Ja kõige imetlusväärsem oli lauljate välimus ja olemus. Kust küll seesugused raamatutegelased välja võeti - silme ette ilmusid kujutluspildid haritlastest mõnes ammuloetud ja veel kaugemal ajal kirjutatud romaanist. Needsamad lauljad seal laval oleks justkui nende kujutluspiltide elavad tõestused. Ja ometi elavad inimesed, tänases päevas, noored ja täis elujõudu, ei midagi ajaloo mälestusteraamatusse vajunut.
Muidugi oli parajaks hingepaituseks viimane laul, Charles Chaplin'i "Naeratus". Laul, mis just praegu kõneleb minuga iseäranis selgelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar