esmaspäev, 20. september 2010

Kohtumine kohvikus

Kohvikus istus inimene. Inimene vaatas mind, mina vaatasin teda. Tundus, et me tunneme teineteist. Teretama ei rutanud. Nii hästi ei tundnud me teineteist. Mõtlesin ja püüdsin meenutada. Viimaks meenus, et mis ja kuidas. Pähe tikkusid igasugused mõtted - alates sellest, et kas kõik, mis oli, viis tulemuseni, mida loodeti, kas see, mis oli, oli pikemaks ette nähtud. Mina olin ju kõrvalseisja, minu jaoks oli suhteliselt ükskõik kogu see asi. Aga nende jaoks, kes olid asja sees, pidi see kõik ju midagi tähendama. Võib-olla isegi tähendas kõike, seda ei oska mina öelda. Miski aga ei takistanud nendel küsimustel mu pähe tulemast, sest vahel on kõrvalseisja pilk teravam kui asjaosalistel endil.

Kommentaare ei ole: