Lugesin, vaatasin ja uurisin. Ja soe tunne tuli taaskord mu südamesse. Kui ikka kipub loomulik olemine olema selline, et kipun vigu ja halbu külgi nägema, siis kuidas saab vastu panna sellele soojusele ja südamlikkusele, mis on mõne inimese sees. Pole siis imestada, et tahan ikka osa saada ja tahan häid sõnu jagada, tahan anda julgustust, kuigi minu panust pole vist eriti vaja.
Aga vist ikka natuke on vaja ka - kas pole tunnistus sellest see, et leidsin omaenda kirja ka sealt teiste seast, ühes reas oma uue sõbra blogis, kellega ma kunagi kohtunud ei ole, kuid kelle teod inspireerivad ja annavad julgust hakkama saada kõigega, millega hakkama saama pean.
Selline soe tunne siis südames, taaskord midagi erilist ja erakordset, midagi imelist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar