Kingad viksitud...

Jälle peab minema. Jälle peab olema. Seepärast saidki kingad viksitud, paremad riided välja otsitud. On vaja minna, taaskord. Elu on juba selline, et nõuab mõnikord olemist. Olemist vormiliselt. Eks tuleb sellega leppida, sest see pole ju midagi ületamatut. Õnneks juhtub seda harva. Aga millegipärast on see iga kord aina raskem. Vist ei peaks selle peale mõtlema, siis tuleks see asi ehk lihtsamalt. Tean inimesi, kelle jaoks olemine on oluline ja siis, kui nad saavad olla, tunnevad nad ennast hästi. Mina nende inimeste sekka ei kuulu. Ma tahaks niisama olla, tahaks olla nii, nagu tahan, mitte nii, nagu pean. Vaat selline lugu siis tänasesse hommikusse.